Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab 30. märtsini näha Andres Rõhu maale ja tema kujundatud raamatuid.
Ega paljud palamuslased teagi, et selline mees nagu Andres Rõhu nende kodualevikus elab. Tuli ta sinna kolm-neli aastat tagasi: kavatses soetada eluaseme Tartusse, aga kui sealt sobivat ei leidnud, ostis selle ema sõbranna soovitusel Palamusele. Ning on tänaseni rahul. Palamuse on Rõhu meelest turvaline ja hästi „sisse elatud” paik: paks kultuurikiht annab ennast igal pool tunda.
Kunstihariduse on Andres Rõhu omandanud Tartus tegutsevas Konrad Mäe Stuudios Kaja Kärneri ja Heldur Viirese käe all. Enamik näitusel olevatest maalidest ongi loodud stuudio ajal. Need on rahuliku meeleolu ja rahuliku koloriidiga taiesed. Ühegi konkreetse stiili raamidesse pole neid kunstniku meelest mõtet vägisi suruma hakata. Ka oma lemmikteemasid tal pole. Maalimine ongi tema jaoks mitte teema-, vaid värvikeskne tegevus.
Raamatukujundajana proovis Andres Rõhu esimest korda kätt 1996. aastal. Raamatut kujundama “ässitasid” teda toona sõbrad Toomas Kalve ja Hasso Krull, kes tahtsid ühist luule- ja pildialbumit üllitada. Hiljem on Rõhu palju koostööd teinud Peeter Lauritsaga, kirjastustest Varraku, Eesti Keele Sihtasutuse, (:) Kivisildniku Jumalike Ilmutuste, Tuuma ja nüüdseks kahjuks lõpetanud Vagabundiga. Kui tuleb n-ö mees metsast ja tahab ka raamatut, siis mõtleb Rõhu enne, kui jah-sõna ütleb, sest üritab iga hinna eest vältida kliente, kes algul ei tea, mida tahavad, ja pärast kinnitavad, et see, mida kunstnik tegi, polnud üldse see, mida tema tahtis.
Kujundusideed tulevad enamasti raamatut lugedes. Tüpograafilises mõttes inspireerivad Rõhut omaaegse Noor-Eesti Kirjastuse raamatud. Nii mõnegi trükise juures (üks neist on näiteks Andrus Kivirähu menuk “Mees, kes teadis ussisõnu”) on ta kasutanud Mart Andersoni loodud eesti algupärasest lähtuvat tüpograafiat.
Enda kujundatud raamatute üle Rõhu arvet ei pea. Kui neid veel alla saja oli, siis pidas: miskipärast — ta ei tea ise ka, miks — oli tema jaoks oluline, et sada täis saaks. Kui see umbes aasta tagasi juhtus, siis kaotas arvepidamine tema jaoks tähtsuse. Lisaks raamatutele kujundab ta ajalehti. Tuntuim neist on Juku-Kalle Raidi toimetatav Kultuuri KesKus. Lehe- ja raamatukujundaja tööd saab tänapäeval õnneks teha ükskõik kus. Ka Palamusel, kus ootamatud või sootuks soovimatud külalised naljalt kaela ei saja ning kus pole vaja muu tühja sebimise peale aega kulutada.
Andres Rõhu kunagine maaliõpetaja Heldur Viires ei pidanud Palamust siiski liiga kaugeks paigaks ning tuli avamispäeval näitust vaatama.
“Maalijataust tuleb raamatukujundajale suuresti kasuks,” kinnitas vanameister Viires. “Maal on eelkõige hästi organiseeritud tasapind, ja mida muud need raamatu kaaned ja lehedki on. Ka raamatukujunduses on vaja head kompositsioonitaju ja tundlikku värvimeelt ning Andres Rõhul on need kahtlemata olemas. Ta on jõudnud kõrgklassi: tema kujundatud raamatud on nagu kunstiteosed, millel kõik komponendid — kaas, ümbris, šrift, küljendus — hästi läbi komponeeritud ja tasakaalus. Samas pole ka tema maalid nende loomisajast möödunud paari aastakümnega oma väärtust kaotanud. Nii et kahe raamatu kujundamise vahepeal võiks ta mõnikord nüüdki väikese maalimispausi võtta.”
Viirese jutt oli asjatundja jutt: on ta ju isegi suurema osa ajast end raamatute kujundamisega elatanud ning suviste puhkuste ajal maalikunstis välja elanud. Viirese jaoks oli raamatute kujundamine võimalus end poliitikast ohutus kauguses hoida: möödunud sajandi viie- ja kuuekümnendail kiputi eesti maalikunstnikelt ikka ka nõukogude korda ülistavat loomingut ootama. Nüüd on maalikunstist jälle raske ära elada. Aga ega peagi, kui ka raamatute kujundamine istub.
iii
RIINA MÄGI
