Uue kooliaasta eel on põhjust taas meelde tuletada üht Eesti elu murekohta: 10–12 protsenti meie noortest piirdub põhiharidusega või ei saa sedagi kätte. Tõsiasi on ka see, et põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70 protsendi. Kooli pooleli jätnud noored inimesed ei suuda pahatihti leida korralikku tööd ega luua ka püsivat perekonda. Eluga toimetulematust kipuvad nad leevendama mõnuainetega või peitma macholiku käitumise taha.
Seega ei saa nn poiste probleemi hariduses mitte kuidagi eitada. Vahe tüdrukute ja poiste õpitulemustes tuleb ilmsiks juba algkoolis, kääride kasv süveneb veelgi põhikoolis: 6. ja 7. klassikursuse kordajate seas on ümmarguselt 80 protsenti poisse. Ja nii gümnaasiumi- kui kõrgkoolilõpetajate seas domineerivad selgelt neiud.
Hariduslik ebavõrdsus on üks ere näide meie tasakaalutust ühiskonnast. Jah, PISA uuringud kiidavad meie haridussüsteemi. Kuid miks ikkagi paljudele lastele, iseäranis poistele, ei meeldi koolis käia?
Kui keegi üldse vaevub poiste vähese õpihimu ja koolist väljalangevuse kohta midagi ütlema, siis otsitakse süüd ikka sellest, et nii lasteaias, koolis kui kodus on lapsed enamjaolt naiste vormida.
Või siis kuulutatakse, et mehepojad ongi tüdrukutest juba loomult laisemad ja püsimatud ning nende koht on Tootsi või tasandusklassis. Kas asi on ikka nii lihtne?
Poistest saavad mehed, tüdrukutest sirguvad naised, ennekõike oleme me aga inimesed ja iga inimene on isemoodi. Andekas saab olla tuhandel moel. Kes söandaks väita, et kümnevõistluse olümpiavõitja on etem kui varrukast vaimukusi puistav rahvakirjanik? Ei ole võõras seegi, et neiu pürib kaitseväkke ja nooruk kokakooli. Praegune koolisüsteem oma tasemetööde, riigieksamite ja pingeridadega teatab: kui sa ei mõista kirjandit hästi kirjutada ja terve rehkenduse asemel vaid poole ära teed, siis ongi kogu su elu mokas.
Vägivaldne on seegi skeem, et kõik poisid on Tootsi-sugused; et “õige mees” ei nuta ega räägi oma muredest, vaid paneb rusikatega paika oma koha meestemaailma hierarhias. Ja et kaastunne on nõrkuse ilming.
Kas ei pane me noorukitele üle jõu käivat koormat, kui eeldame ning ikka ja uuesti korrutame ajast ja arust mõttemalle, et mees on füüsiliselt tugev, ametiredelil edasi pürgiv ja ühiskonnas lugupeetav ja et mees peab ülal perekonda? Päris kadunud pole seegi arusaam, et kodutööd riivavad poisi au ja väärikust. Liiati on filmi-supermehed meie mehepoegade lati niigi ületamatule kõrgusele tõstnud. Ometi on poisse, nagu ka tüdrukuid, igasuguseid.
“Me saame seda, mida me mõõdame,” on öelnud professor Mati Heidmets. Koolis hakkamasaamise ja väärtustamise-tunnustamise aluseid tuleks hoopis laiemale tõmmata. Kui keegi hüppab hästi kõrgele, siis tulebki öelda: tubli poiss, sa hüppad hästi kõrgust! Kiita tuleb laste loomingulisust – see on olemas igas noores inimeses.
Ka Põhjamaades pole leitud mingeid erilisi õppe- või kasvatusmeetodeid, mis tasandaksid erinevusi poiste ja tüdrukute õppeedukuses. Aga väga hea õpetaja suudab suurendada nii poiste kui tüdrukute õpihimu ja -edukust. Küll aga viidatakse eri uuringutes sellele, et kui koolis suudetakse ohjeldada rämedat maskuliinsust ja järgida kõlbelist käitumist, siis paraneb ka poiste edasijõudmine.
Et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, on vaja poistele juurde anda seda, mida neil praegu puudu jääb – sotsiaalseid oskusi, samuti on vaja arendada nende emotsionaalset intelligentsust. Tüdrukutele tuleks aga õpetada senisest rohkem enesekindlust ja enesekehtestamise oskust.
i
HELJO PIKHOF, riigikogu liige, SDE
