Üle-eelmisel nädalal köitsid minu tähelepanu kolm uudist, millel pole esmapilgul omavahel mingit seost, kuid ometi kõnelevad need samast probleemist. Esiteks teatas soomlaste Kesko, et plaanib ehitada uue logistikakeskuse ja kaalub ühe asukohana Eestit. Teiseks levis uudis, et Soome vajab lähema aja jooksul 150 000 uut töötajat. Kolmandaks jätkusid teated segadusest Eesti Kunstiakadeemia peahoone ümber.
Kuidas on need sõnumid omavahel seotud?
Kui Kesko valiks oma uue logistikakeskuse asukohaks Soome asemel Eesti, oleks meil palju rõõmu. Välisinvesteeringud kasvaksid, ehitajad saaksid tööd ja rakendust leiaksid ka paljude muude tööde tegijad. Tundub olevat väga hea meie majandusele.
Kui ma oleksin soomlane ja kui juba läheb välistööjõu sissetoomiseks, eelistaksin ilmselt eestlasi. Soomlased oma poliitkorrektsuses seda ilmselt kunagi välja ei ütle, aga nii see kindlasti on. Arvestades trende, võime olla küllalt kindlad, et 150 000 puuduolevast töötajast vähemalt 50 000 on Eestist. See on aga pea kümme protsenti meie töötavatest inimestest!
Rohkem kui viisteist aastat tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome. Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid. Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe.
Selline integratsioon toimib ja kõik on justkui rahul, ometi ei tohiks meie poliitiline eliit sellega rahulduda. Mäletame loosungit “Viieteistkümne aastaga viie rikkama hulka!”, mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkama hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkama hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes nende hulgas ei ole.
Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus teineteisele läheneksid. Kui tahame rikkamate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkama hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid, nagu arenduse, turunduse jms, ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning sellised firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.
Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on olemas oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.
Mis puutub siia EKA uus hoone?
Kui esimest korda EKA uue maja lahendust nägin, olin hämmingus. Ülikoolide õppehooned ehitatakse tavaliselt ühekordsed, sest nii on lihtsam ja odavam. Mitmekorruselisi, kaldpindadega auditooriumidega maju ehitatakse tavaliselt rikastes riikides, kus maa on väga kallis. Meil on aga maad palju, samas on rikkusega viletsasti. Samasse kategooriasse käib ka Eesti Rahva Muuseumi projekt – klaasist maja, mille ekspluatatsioon on kallis ja asukoht küsitav.
Hakakem realistlikeks ja mõelgem, millega saame hakkama ja millega mitte. Minister Aaviksoo on korduvalt öelnud, et haridusele läheb meil SKTst proportsionaalselt palju raha. Meie hariduskulude sees on ehitistele minevad summad kõrgemad kui paljudel teistel, sest meil on liiga palju ebaotstarbekaid hooneid. Meie rahvaarv väheneb, väheneb ka tudengite hulk, aga meie muudkui ehitame.
Ehitiste ülalpidamiseks kulub juba täna proportsionaalselt liiga palju vahendeid, meie aga plaanime ehitada Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks, Saaremaa silla, uue silla üle Narva jõe, Rail Baltica ja Tallinna transiitlennujaama. ERMist või EKAst rääkimata. Kui mujal on inimesed muutunud realistlikuks, siis nendes projektides kumab läbi mentaliteet “viie rikkama hulka”.
Ma ei tea kedagi, kes oleks Eestist lahkunud, sest siin pole Saaremaa silda või neljarealist Tallinna-Tartu maanteed. Siit minnakse ära ikka madalate sissetulekute tõttu. Kogu selle varanduse ülalpidamine tähendab aga, et palkade maksmiseks jääb raha aina vähemaks.
Peame muutuma realistlikuks
Vaba ressurss tuleb suunata ettevõtetesse, kes tahavad liikuda väärtusahelas ülespoole ning kes oma töötajaid pidevalt arendavad. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd siinsete ettevõtetega. Ainult nii muutume järk-järgult rikkamaks.
Soomlastega tuleb teha valitsuste tasemel koostööd, et põhjanaabrid tooksid võimalikult palju töökohti Eestisse ja värbaksid puuduva tööjõu siin, mitte ei meelitaks meie töötajaid kolima Soome.
Tänase poliitika jätkumisel käärid ainult suurenevad. Ehitame muudkui Euroopa raha eest kallist infrastruktuuri. Kulud selle ülalpidamiseks kasvavad ning pole raha rohkem palka maksta ja inimesed järjest lahkuvad. See protsess ei saa kaua kesta. Peaksime analüüsima tähelepanelikult Kreeka ja Portugali tegevust, kus ka võõra raha eest kalli infrastruktuur rajati ning lõpuks konkurentsivõimetuks muututi.
Unistada tuleb ja unistada on tore. Aga reaalsust ei saa unustada.
Materjal on pärit http://www.indrekneivelt.eu/
Toimetusel on autori luba arvamuslugu trükkida
i
INDREK NEIVELT
