Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi valmistas haridus- ja teadusministeerium koostöös partnerite ja huvigruppidega ette kaks aastat, riigikogu menetluses oli eelnõu pea seitse kuud. Kuna haridusküsimused puudutavad meid kõiki, siis on nii pikk arutelu igati põhjendatud.
Kuigi uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus rakendub olulises määras 2014. aasta 1. jaanuaril, tuleb silmas pidada, et õppeaasta algab 1. septembril 2013. Et teha plaane kogu algavaks õppeaastaks, vajavad koolid seaduses selgust enne õppeaasta algust, mistõttu oli oluline vajalikud muudatused enne suve vastu võtta. Näiteks võeti gümnaasiumi lõpus sooritatavate riigieksamite osas seaduses kuulda osapoolte ettepanekuid ning viidi kooli lõpetamise lävi uuesti ühe punkti peale, kus see oli 2002. aastani, kui eksami eesmärk oli eelkõige anda võrreldavat infot koolide ja õpilaste soorituste kohta.
Kolme õppesuunda pole enam vaja tagada
Tuletan meelde, et järgmisest kevadest on kolm kohustuslikku riigieksamit: eesti keel, võõrkeel ja matemaatika. Küll aga on seadusesse sisse viidud täpsustus, mis viitab, et endiselt loetakse riigieksam rahuldavalt sooritatuks, kui on kogutud 20 protsenti punktidest. Kuid see pole diskrimineeriv, kooli lõpetamise lävi määrab vaid selle, et eksami punktiarvestus on võrreldav viimaste aastatega, mil kooli lõpetamiseks nõuti, et riigieksam oleks sooritatud rahuldavalt ehk pidi koguma vähemalt 20 punkti.
Õpilase lõpetamise üle otsustavad kool ja õpetajad, kes on noorega mitu aastat isiklikult kokku puutunud ja tema tulemusi 12. klassi lõpetamise vääriliseks pidanud. Rahuldavalt peavad gümnaasiumi lõpus olema sooritatud koolieksam ja õpilasuurimus.
Gümnaasiumi töökorralduses muutub ka see, et enam pole vaja tagada kolme õppesuunda ning kool saab ettenähtud valikuid pakkuda paindlikult. Osade põhikoolide jaoks on oodatud muudatuseks võimalus pidada koolivaheaegu riiklikest vaheaegadest erinevatel aegadel ja teha ka täiendava vaheaja.
Õpetaja täiskoormus peab nädalas mahtuma 35 töötunni sisse
Lisaks täpsustatakse uue seadusega õpetajate töökoormust, kelle täiskoha tööaeg peab mahtuma nädalas 35 töötunni sisse, mis kätkeb endas kõiki õpetaja tööülesandeid. Kummastav on kuulda osade kriitikute arvamust, et kui seaduses pole kirjas õpetaja poolt antavate ainetundide arvu, siis tuleb õpetajal olla 35 tundi klassi ees.
Samuti on ebameeldiv kuulda valeväiteid, et uue seaduse kohaselt klassijuhatamise eest raha enam ei maksta või et kogenud ja heade õpetajate palk väheneb. Tahan siinkohal rõhutada, et atesteeritud õpetajatel säilivad atesteerimisel omandatud kõrgemad ametijärgud koos sellele vastava palgaga atestatsiooniaja lõpuni. Õpetajate miinimumpalk on tänavu 715 eurot, vanemõpetajal 736 eurot ja õpetaja-metoodikul 889 eurot. Kutsetesüsteemi rakendumisel säilivad kõrgemad miinimumpalgad, kuni õpetajate üks ja ühtne miinimumpalk on ületanud ka õpetaja-metoodiku miinimumpalga. Seni riiklikult sätestatud klassijuhataja lisatasu määr jäetakse koolipidaja ja kooli otsustada.
Omavalitsustele eraldatav palgatoetus sisaldab ka edaspidi kõikide n-ö lisatasude (sh klassijuhataja lisatasu) maksmiseks vajalikku raha ja ka õpetaja-metoodikute lisatasu. Lisaülesannete ja õpetamise kvaliteedi rahaliseks tunnustamiseks on riigi poolt eraldatavas toetuses planeeritud lisaks palgamiinimumile 20 protsenti lisaraha. Näiteks klassijuhataja tasu, mis oli seni kümme protsenti palga alammäärast, moodustas kogu palgafondist viis protsenti.
On oluline mõista, et kui miinimumpalgale lisaks eraldatakse koolile 20 protsenti lisaraha, siis ei pea kõik saama võrdset töötasu ja mõni tippõpetaja võib saada ka suisa topeltpalka.
Kodulähedane põhikool peab säilima
Haridusministeerium on võtnud sihiks tõsta ka järgmisel aastal õpetajate palka üldisest palgatõusust kiiremini ning soovib kehtestada õpetaja miinimumpalgaks 800 eurot kuus, mis koos täiendava palgafondiga tagab 960 euro suuruse keskmise palga. Kui omavalitsus soovib ülal pidada rohkem või väiksemate klassidega koole või soovib läbi viia rohkem rühmatunde, siis võib õpetaja keskmine palk olla ka väiksem, kui omavalitsus täiendavat palgaraha ei eralda. Seadusemuudatuste järgi peavad õpetajate palgakorralduse alused olema nüüd läbipaistvad – seaduses on sätestatud, et koolijuht kinnitab palgakorralduse alused, kuid eelnevalt peab need läbi arutama õpetajate ja ka hoolekoguga.
See loob tingimused selleks, et riigi poolt õpetajate palgaks eraldatud vahendid jõuaksid ikka õpetajateni. Oluline on märkida, et praktilised õpetaja palgatõusu garanteerivad muudatused arutatakse riigikogus läbi sügisel, mil tuleb avada üks seaduseparagrahv, mis annab täpsed rahastamise alused ning ühtlasi tugevama rahalise garantii kodulähedase põhikooli säilimiseks.
Riik tuleb uue seadusega koolile appi ka tugiteenuste pakkumisel. Tuletan meelde, et senises, juba alates 1990. aastast kehtivas seaduses on kogu tugiteenuste tagamise kohustus olnud omavalitsuse õlul. Küll on aga pigistatud silm kinni, kui õpetajate palgaraha arvelt on osaliselt makstud töötasu ka tugispetsialistile, kuigi seaduslik alus selleks on puudunud! Mõeldes just väiksematele omavalitsustele, võtab riik tugiteenuste pakkumisel selge vastutuse, et kõigil õpilastel oleks tugiteenustele ligipääs. Õppenõustamiskeskusi arendatakse nii, et väiksemad koolid saaksid sealt spetsialisti kooli tellida. Riigi lisatuge ongi siinkohal eelkõige vaja väiksematel koolidel ning omavalitsustel, kes ise ei suuda pakkuda tugispetsialistidele piisavat töökoormust. Lisaks on plaanis näha ette otsene riiklik toetusraha kooli tugispetsialistile. Arvan, et selle lisaraha suurus võiks olla kaks protsenti õpetajate palgafondist.
Suurem paindlikkus
Mäletan, et sel ajal, kui mina töötasin õpetajana, maksti mitmel lehel oleva tarifikatsioonitabeli järgi palka järgmiste tegevuste eest, millel oli igaühel “hinnalipik” küljes: ainetundide andmine, kirjalike tööde parandamine, ühiskasuliku töö organiseerimine, ainekabineti juhatamine, arvutiklassi haldamine, klassijuhatamine, ainesektsiooni juhatamine, üliõpilase praktika juhendamine, õpilaste ettevalmistamine olümpiaadiks.
Kas tõepoolest on mõistlik tahta, et sellised koolielu korraldamise “kargud” oleks seaduses kirjas ka 21. sajandil? Mul oleks väga hea meel, kui keegi ei alandaks meie õpetajaid ja koolijuhte väidetega, et ilma seadusesse kirjapandud detailsete tegevusjuhisteta ei suuda ükski kooliinimene sammugi astuda.
Sest just suurem paindlikkus ja otsustusõiguse ning vastutuse andmine kooli tasandile – direktorile ja hoolekogule – on selle seaduse üks tähtsamaid märksõnu. Vaid siis, kui koolijuht, õpetaja, hoolekogu ja omavalitsus suudavad ise otsustada, omavahel kokku leppida, kokkulepetest kinni pidada, meeskonnana töötada ja vastutust võtta, suudavad nad seda õpetada ka meie lastele. Aga seda me ju kaasaegselt koolilt ootamegi!
i
KAIA IVA, riigikogu IRL fraktsiooni esimees
