Kui kevadel ilm soe ja niiske, kasvab rohi nii, et ragiseb, on meil kombeks öelda. Kui ka keegi seda ragisemishäält kuulnud pole, siis näha on kindlasti, et rohelus lokkab praegu nii-öelda igal rindel – muruplatsidel, peenramaadel ja aasadel. Lõhn, mis praegu selle ärksa õitsemise-edenemisega kaasneb, on aga nii hõrk, et tahaks seda haruldust pikkadeks talveõhtuteks lausa konserveerida!
Kõige rohkem rõõmustavad kohati poolde säärde ulatuva loomasööda üle põllumehed-karjakasvatajad, kes ongi oma hoolealused lustima ja uudserohtu sööma lasknud.
Õnneks on möödas ajad, kui piimaandjaid aastaringselt lautades kinni hoiti. Ei meeldi selline stress kellelegi ja küllap on normaalset lehmaelu nautivate piimaandjate toodangki selle tarvitajatele tervislikum.
Kui ehk meie hulgas leidubki neid muruplatside ja aiamaalappide omanikke, kes liiga jõudsa rohukasvu ja võilillede õitsemise üle väga õnnelikud pole ja liiga sageli vihmagi ei himusta, siis põllumehed peavad meeles eelkõige seda maarahva tarkust, et enne jaani sadav soe vihm on vaid õnnistuseks, sest paneb kõik põllul ja karjamaal mühinal kasvama.
22. mai 2014
