Märtsikellukesed õitsesid Tallinnas ühes õues juba veebruari lõpus ja märtsi algul, kodukülas Peipsi ääres naabril samuti. Aga minu hiljuti “uusasustatud” paar puhmast hakkasid endast märku andma alles kuu lõpus. Arvasin, et on hävinud, keegi nahka pistnud? Miks nad nii kaua olid peidus mullateki all? Kas sattusid liiga sügavale või mattis neid mutimullahunnik?
Kevadel õitsejate hulgas on rohkem või vähem mürgiseid taimi, kõik küllalt tuntud, sest esimesed õied, nagu ka kõik muu esimene, on lihtsalt suuremat tähelepanu pälviv, on meeldejäävam. Märtsikellukeste sibulaid ei ihka keegi, asjatu kahtlus. Nende söömine jätaks siiski ellu. Mürgised on sinililled, tulikad, ülased, (kodukits pidi olema vintske loom, talle ei tee võsaülaseeine eriti midagi), varsakabi, kullerkupp, kurekellad, kanakoole. Lõokannusel on surmavalt mürgised just mugulad. Varakult pärast lume sulamist hakkavad rohetama vereurmarohu lehekodarikud, mida jälle kitsed meelsasti söövat ja ka sead kannatavat ära. Noorelt on ju kõik taimed vajalike ainete rikkad ja mahlakad, ja mürgid mõjuvad liigiti ja individuaalselt erinevalt. Enda peal ei tasu katsetama hakata, ka vereurmarohtu on sisemise ravimina ohtlik proovida, konnasilmadele võib küll määrida tema erkkollast mahla.
Looduse ärakasutamine nõuab parajaid annuseid, mille kindlaksmääramine on keeruline. Lihtsam on kasutada apteegiravimeid, kus täpne tarvitamisõpetus juures.
Ühes raamatus nimetati ka laste lemmikuid hapuoblikat ja jänesekapsast kahjulikeks, aga kõik oleneb kogusest! Liialdamine on kurjast, neis olev oblikhape viib organismist välja kaltsiumi ja kahjustab neere. Kes lastest tänapäeval nii väga metsa satubki?
Maikelluke on pea üleni mürgine, aga hurmav lõhn pole kellelegi vaevusi tekitanud, küll aga võib toomingaõite lõhn pea valutama panna. Kevadises metsaaluses võib kohata madala ja hõreda põõsakese oksi, mida kaunistavad lillakad kaunid õied. See on näsiniin. Viidumäel jutustati, et keegi tüdruk tahtnud kunagi näsiniine oksa murda, see on sitke, ta püüdnud närides eesmärki saavutada ja jäänud pimedaks! Kevadel õitseb metsa all teisigi taimi, kel hiljem mürgised marjad, näiteks ussilakk.
Üliohtlikud on mürkputke juurikad, mis võivad ka kevadises suurvees ujuda; tema juurika kambrilisus on raskesti märgatav ja lõhn on meeldiv, ise aga põhjapoolkera kõige mürgisem taim. Õnneks teeb täiskasvanud inimene kindlaks, mis miski on ja kas hamba alla sobib.
Kevadlilledest on kõige mürgisemad nartsissid, püvililled, tulbid ja linnupiimad. Nartsissidel on mürgised kõik taimeosad, nende sibulate söömine söögisibulate pähe oleks saatuslik. Pärast nende lillede noppimist võiks pesta käsi. Püvilillede ehk keisrikroonidegi sibulad ei sobi söögiks, seda on katsetanud mõned kutsikaohtu koerad, kes siis on kannatanud. Et närilised tulbisibulaid söövad, ei tähenda, et need vähem mürgised oleksid. Hiirtele see lihtsalt ei mõju.
Kõikide ilusate sibultaimede sibulad ei ole mürgised, näiteks laugud. Praegu õitsevad lumeroosid on mürgised. Nii mõnegi tarkuse sain botaanik Ülle Reieri artiklist, kes omakorda soovitab tutvuda Thea Normeti raamatuga “Mürgiseid taimi meie ümber”.
EHA NÕMM
