Kuigi kliimakatastroofist on räägitud juba rohkem kui tosin aastat, on Rootsi koolitüdrukust ja Nobeli rahupreemia ühest kandidaadist Greta Thunbergist saanud hääletoru, kes avaldab seninägematut survet riigijuhtidele
Kõike ei jõua aga jälgida, sest eeltoodud infot jagavad nii sotsiaalmeedia kui lugematu arv infokanaleid, analüüsimisest rääkimata. Pealegi müüakse infot süsinikneutraalsest energeetikast kui kõige hinnalisemat kaupa nii-öelda pusletükkidena ehk kildhaaval, mistõttu on tervikpildi kokkupanemine väga raske.
Seejuures tuleb esmalt kindlaks teha, kas kirjutaja näol on tegu neutraalse ja erapooletu allika ning autoriga või asjast huvitatud ja kasulõikavate infokanalite, kogukondade ning erakondadega. Nii et esmalt tuleb vaadata, kes mida räägib ja kuulutab.
Kas süsinikupõhine majandus päästab?
Meile teatatakse, et kliimasoojenemise peatamiseks ja maailma päästmiseks tuleb üle minna süsinikupõhisele majandamisele ehk rohe- ja vesinikupõhisele energeetikale. Kliimamuutuste peatamise võimalustest on Eesti Päevalehes kirjutanud Marek Strandberg. Marek Reinaasi arvates võiks üks sundusmehhanismi atribuut olla näiteks ka teenustele ja toodetele kehtestatav astmeline käibemaks, mille määr sõltuks keskkonnale tekitatavast kahjust.
Keskkonnaminister Rene Koka sõnul on ministeeriumi eestvedamisel loomisel vesinikutöörühm. See on kõik kena, kuid SEI (Stockholm Environment Institute) arvates jõuavad esimesed vesinikliikurid Eestisse massiliselt alles 15 aasta pärast ning aastal 2050 saab neid olema 100 000, elektriautosid aga 500 000. Salvestamisseadmete väikeste mahtude ning vedelkütuse tankimisega võrreldes aeganõudvama laadimise tõttu võidakse ka siis elektriautosid kasutada peamiselt lühema maa läbimiseks. Vägagi võib juhtuda, et pikemate vahemaade läbimisel pole isegi 20–30 aasta pärast sisepõlemismootoriga sõidukitele arvestatavaid konkurente tekkinud.
Siinkirjutaja arvates ollakse selles vallas pea sama kaugel kui 40–50 aastat tagasi. 1970. aastate alguses oldi palju optimistlikumad. Siis ennustati, et elektriautod jõuavad massidesse 10–15 aasta pärast ehk 1990ndatel, mida aga ei juhtunud.
Roheenergeetika on ressursimahukas
Samas on väga vähe räägitud sellest, mis see kõik maksab ning milliseid haruldasi väärismetalle tuleb varemast tunduvalt rohkem kaevandama hakata.
TTÜ geoloogia instituudi teadur ja maapõueressursside õppekava programmi juht Rutt Hints kirjutas 19. oktoobri Postimehe lisas Arvamus ja Kultuur, et rohetehnoloogiatel põhinevale majandusele üleminek on äärmiselt ressursimahukas ja nõuab suurtes kogustes uut tüüpi tooret, sealhulgas haruldasi metalle, mille kaevandamise maht on seni olnud väga tagasihoidlik. Näiteks vajatakse puhtale energeetikale üleminekul ehk järgmise 25 aasta jooksul vaske umbes samapalju (550 megatonni), kui seda kaevandati kogu eelneva 5000 aasta jooksul.
Ka tuule- ja päikeseenergeetika arendamine nõuab haruldaste metallide kasutamist ning salvestamisvõimsuste mitmekordistamist. Kauaks liitiumivarusid jätkub, ei tea aga keegi.
Ma pole puhta energeetika vastane, ainult et enne otsustamist tuleks väikesed pusletükid tervikpildiks kokku panna, seda rahvale tutvustada ning vaagida kõiki plusse ja miinuseid. Tegelikult oleks seda tulnud teha juba eile, kuid parem hilja kui mitte kunagi.
Tallinna ülikooli jätkusuutlikkuse arengu dotsent ja ökoloog Mihkel Kangur näeb toimuvat palju laiemalt ning nimetab seda keskkonnakriisiks ehk elurikkuse, veesüsteemi ja mullastiku kriisiks, mis võib kliimamuutustest isegi ohtlikum olla (vt Postimees nr 233, 2019).
Maakeral on alanud kuues liikide väljasuremise tsükkel. Sajandiga on inimeste arv suurenenud neli, eluiga kaks, veekasutus kaheksa, energiakasutus 16 ning tööstustoodang neli korda.
Need numbrid peaksid panema mõtlema.
Mets hinnas, põld mitte eriti
Kuigi arvulisi andmeid on piisavalt palju, näib siiski, et inimesed käituvad rohkem emotsioonide najal. Võtame näiteks põllu- ja metsamaa teema.
Tsaariaja lõpul oli katastrimaade arvestuses Eestis metsa 841 000 hektarit ehk 19% pindalast. Aastatel 2000–2010 oli RMK andmetel metsasus 51% kogu pindalast ehk tegu oli ja on kõige metsarikkama riigiga. Ometi on metsa raiumine kõige suurema ühiskondliku tähelepanu all. Hea, et see nii on. Kuid samas ei saa ka üle ega ümber emotsioonidest, sest kui mugav linlane sõidab autoga metsateel ning näeb, et metsa on tekitatud suur lageraieauk, siis läheb tal n-ö kops üle maksa. Samas ei pööra mugavdunud linlane üldsegi tähelepanu tõsiasjale, et viimased 50–70 aastat on haritav põllumaa Eestis tunduvalt vähenenud. Üks põhjus on hoonete ja linnaosade ehitamine viljakatele põllumaadele.
Umbes sada aastat tagasi käitus talumees diametraalselt teisiti. Kuna haritav maa andis saaki ehk nii öelda igapäevast leiba, siis hoidis ta seda kui silmatera ning püstitas taluhooned hoopis väheviljakale ja väga madalale ning vesisele pinnasele, mida tuli vahel isegi kividega tugevamaks muuta.
Inimene on maakeral hävitanud 45% muldadest ning ka Eestis on see protsent küllaltki arvestatav. Võtkem näiteks maade võsastumise, soode taastamise või hoonete ehitamise jätkumine põllumaale. Samas pole väärtusliku põllumaa kaitse eelnõu piisavalt avalikkuse tähelepanu pälvinud. Milles on asi? Julgen arvata, et põhjus peitub siinkohal tõsiasjas, et poed on toidukraamist lookas. Alles siis hakkab inimene probleemile tähelepanu pöörama, kui kauplused toidukraamist tühjenema hakkavad, varem mitte. See aeg võib aga küllaltki kiiresti saabuda, kuid siis võib juba hilja olla.
Joogivesi Peipsist Tallinna
Samas ei pruugi inimene eeltoodust ka numbrit teha. Võtkem näiteks joogivee, mis on inimesele küllatki oluline, kuigi magevett on maakeral ainult 2,5% ning sellestki paikneb 70% arktilistel aladel.
Maailmas on suurlinnu ja piirkondi, kus elab küll palju inimesi, kuid joogivett napib (näiteks Johannesburg). Eestit veeprobleem eriti veel ei puuduta, kuid samas on meie riigis piirkondi (näiteks Viimsi poolsaar ja Tallinna ümbrus), kus põhjavesi hakkab otsa saama. Eeltoodud tõsiasjast ollakse juba aastakümneid teadlikud, kuid käitutakse nii, nagu kõik oleks kõige paremas korras.
Ei ole ju, sest Tallinna elanikud jõid möödunud aastal Paunküla veehoidla peaaegu tühjaks.
Möödunud sajandi teises pooles (1960–1970ndad) ilmus pealinna veega varustamise teemadel palju artikleid. Neis nähti ühe võimalusena veetoru rajamist Peipsist Tallinnani. Tol ajal lõõbiti, et pealinn paikneb vales kohas, näiteks kui see asuks Narvas, poleks probleeme, sest vett oleks küllaga ning Vene piir kiviga visata.
Tänapäeval näib, et probleemi pole – sest joogivett saab osta ka kauplustest. Kui on raha, siis milles küsimus?
Tundub, et ettenägelikud planeerijad ja poliitikud ei tohiks Tallinna ja selle ümbrust Eesti keskmisest kiiremas tempos arendada ning kõnealune piirkond tuleks toetuste saajate nimekirjast hoopis välja lülitada.Vastasel korral suureneb lõhe kahe Eesti vahel rekordkiirusega. Pealegi võidakse n-ö esimesele Eestile ehk Tallinnale Rail Balticu ja Tallinna Helsingiga ühendava merealuse transporditunneli rajamise ning mõne muu projektiga hoogu juurde anda, teisele Eestile aga mitte.
RAIVO SIHVER
