Peagi möödub 20 aastat viimasest pensionireformist. See on pikk aeg, mille jooksul võib ühiskonnas palju muutuda. Ja ongi muutunud, nii majanduses kui rahvastikus, mis tähendab, et ka pensionisüsteemi muudatusteks tuleks valmis olla. Ent milles probleem ja mida muuta?
Pensionisüsteem ei ole tänasel kujul enam jätkusuutlik, kuna tööealisi inimesi on järjest vähem ja pensioniealiste inimeste osakaal ühiskonnas kasvab. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on olukord rahvastikus oluliselt muutunud. Sellegi poolest ei ole mõistlik hirmutada pensioniea tõstmisega, vaid enne kui tõsta pensioniiga, tuleks vaadata kuidas saaks süsteemi muuta paremaks. Pensionisüsteemi tuleb muuta nõnda, et see aitaks kasvatada Eesti majandust ning annaks rahvale suurema kindlustunde.
Mida siis teha? Alustame esimesest sambast. Pensionisüsteemi esimene sammas ehk vanaduspension on täna otseses sõltuvuses inimese palgalt makstavast sotsiaalmaksust, kuid kas see ei peaks olema solidaarsuspension? Kas ei oleks õiglasem seda arvestada üksnes vastavalt tööstaažile? Tõsiasi on see, et ligi 75 protsenti inimestest teenivad alla Eesti keskmise ja pensionite vahe hakkab tänase süsteemi jätkudes olema kolme või nelja kordne. Kas lasteaiakasvataja töö on vähemoluline kui inseneri töö? Arvan, et ei ole. Me peame võitlema ebavõrdsusega ja hindama kõigi oma inimeste panust meie ühiskonda.
Loome riikliku pensionifondi
Kui esimene penisonisammas on solidaarsuspension, siis peaksime kõigile andma ka võimaluse teenida oma pensionile lisa. Selleks tuleks oluliselt reformida ka teist ja kolmandat sammast.
Praegusel juhul on pensionifondide haldamine antud Eestis tegutsevatele pankadele, kuid sageli on sealsed haldamiskulud tunduvalt suuremad kui pensionifondi tulusus. Kas on loogiline, et me kaotame oma investeeringutelt raha vaid sellepärast, et maksta fondihalduritele palka ja pankadele kasumit? Peaksime siinkohal jälgima oma naaberriikide Soome, Rootsi, Taani ja Poola eeskuju ning looma riikliku pensionifondi.
Pangad korjavad iga aasta teise sambasse kokku 600 miljonit eurot. See raha viiakse suures osas riigist välja, kuid seda võiks kasutada Eesti majanduse turgutamiseks ja olulisteks investeeringuteks. Osa rahast saaks paigutada ka indeksfondidesse, mis tuleb kokkuvõttes tulusam, kui hetkel Eestis tegutsevate pankade hallatavates fondides.
Kui täna on Tallinna Sadam on ostmas nelja uut laeva, siis peab riigiettevõte tegema erinevaid finantsskeeme, et ostu rahastada. Palju õigem oleks olnud siin pensionifondi raha kasutada ja aastatega fondi tuluprotsendiga raha tagasi maksta. Praegusel juhul maksame priskeid kasumeid kolmandatele osapooltele.
Parvlaevad on vaid üks näide, ent Eestis on palju kohti, kuhu oleks tarvis investeerida. Olgu nendeks siis teedevõrk, nüüdisaegne ja kiire raudtee või kodumaised ettevõtted, kes vajavad raha kiireks kasvamiseks ja konkureerimiseks eksportturgudel.
Üheks objektiks, mis tuleks kindlasti ära teha, on Tallinn-Helsinki tunnel. Selle ehitus kestaks umbes 12 aastat, ehituskulu oleks 12 miljardit, ehk igal aastal tuleks investeerida nii Eestil kui ka Soomel 500 miljonit. Tasuvusaeg oleks 40 aastat, ent tunnel annaks olulise tõuke siinsele majandusele.
600 miljonit on väga suur raha ja selle abil saaksime lõpuni viia mitmed riigi jaoks väga olulised investeeringud, kuid samas peaksime raha kasutamist alati sügavalt kaaluma, et ei tekiks kiusatust investeerida perspektiivitutesse riigiettevõtetesse nagu oli Estonian Air. Kui suudame lollusi vältida, siis naaberriikide kogemus näitab, et riiklikud pensionifondid töötavad edukalt rahva hüvanguks.
Kui meil on tugev majandus ning kõrge elatustase, siis me ei pea muretsema oma sissetulekute pärast. Läbi sissetulekute tõusu tõusevad ka pensionid ning suudame rahvaarvu vähenemise üle elada. Usun, et riikliku pensionifondi loomine annaks olulise tõuke Eesti majandusele.
Aitame neid kel kõige raskem
Oleme riigikogu sotsiaalkomisjonis ette valmistamas mitmeid seadusi, mis aitaksid meie pensionäridel paremini hakkama saada. Kõige keerulisemas olukorras on praegu üksi elavad pensionärid, ent probleemiga tegeletakse ning juba tuleval aastal kehtestatakse neile täiendav toetus summas 115 eurot. Seda toetust makstakse kord aastas ja selle eesmärk on suurendada pensionäri majandusliku iseseisvust ja vähendada vaesust. Toetuse saamise õigus on ka isikul, kes on määratud eestkostjaks või kellele osutatakse ööpäevaringset hooldusteenust.
Teine oluline asi, mis ära tehakse, on mitterahaline hambaraviteenus. Hambaravi on kallis ja pensionid väiksed, ent riik tuleb siin pensionäridele appi. Muudatuse tulemusel saavad üle 63aastased kindlustatud isikud kolme aasta peale hüvitist summas 255 eurot.
Pension võiks vanusega tõusta
Võiksime ühiskonnas arutada ka selle üle, et kas meie pensionid võiks tõusta vastavalt vanusele. Selle asemel et maksta puude eest raha ja üleval pidada komisjone, võiks maksta vanadusaastate kasvamisega lisapensioni. Kui 2026. aastal saab pensionile 65aastaselt, siis võiks ju premeerida 70aastasi näiteks 20 euro lisarahaga, 75aastasei 30 euroga jne. Lõpetame puuete eest maksmise ja anname selle raha inimestele kätte. Oleme ausad, tegelikult saavad puuded määratud kõik, kes viitsivad asja ajada, sest selles vanuses inimestel on ikka tekkinud erinevaid kroonilisi haigusi.
Tänu kirjeldatud muudatusele jääks ära suur töö pensioniealiste inimeste puuete määramisel, mis aitaks administreerimiskulusid kokku hoida. Me ei peaks karistama neid, kes on rohkem oma tervise eest hoolitsenud.
Peame pensionisüsteemi vaatama kui tervikut ning analüüsima kõiki võimalusi, kuidas seda paremaks muuta. Võimaluste spekter on märksa laiem kui lihtsalt pensioniea tõstmine.
AIVAR KOKK, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL
