“Mida nad seal plangu taga kogu aeg ehitavad,” muretses Eino Baskin omaaegses menusketšis nõukavärki pilades. Samasugune kiivalt hoitud salapära ümbritseb riigieelarve kärbete tegemist.

Teleuudistes nägime vaid mornide nägude ja paksude nahkportfellidega koalitsiooni tipp-poliitikuid sisenemas Stenbocki majja ja sealt äärmiselt sõnaahtratena väljumas.

Vaevalt täna keegi kahtleb, et riik peab laenuraha ülekülluses lootusetult ülekäte lastud valitsussektori kulud otsustavalt kontrolli alla saama ja karmi kokkuhoiu kehtestama. Ent ma pean õõvastavaks, millise pimeda sõnakuulelikkusega jätsid valitsusparteid Eesti riigi ja meie inimeste lähiaja saatuse määramisest kõrvale ühiskonna, sealhulgas iseenda ja teised erakonnad, ettevõtjad, majandusanalüütikud jne, ning usaldasid selle kolme poliitiku kätte. 

Eelarve kui riigisaladus

Võimalik, et koalitsiooniparteide juhtid Andrus Ansip, Mart Laar ja Ivari Padar kujutasid end peaministri tagatuppa sulgedes isekeskis juba Eesti uue kangelasliku päästekomiteena nagu 1918. aastal olid seda Päts, Konik ja Vilms.

Paraku nimetas ajakirjanik Anvar Samost neid õigusega suvaliseks seltskonnaks, sest tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas tegeleb riigi eelarvega parlament, mitte parteibosside troika.

On ju imelik, et kolm meest peavad end riigiks ja kärbivad eelarvest miljardeid vaid neile teadaoleval viisil ja põhimõtetel ning mitte keegi ei analüüsi, kuidas see riigi käekäiku pikemas perspektiivis mõjutab. Isegi troika erakonnakaaslased ei tohtinud midagi teada, ammugi opositsioonierakonnad, rääkimata ajakirjandusest ning tervest ühiskonnast.

Kuivõrd saame rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist, kui riigieelarve seaduse kohaselt menetletakse riigieelarvet Riigikogu komisjonides, viimastele pole aga midagi arutada usaldatud. Ilmselt ei usaldatagi, sest kolm Põhjamaa tarka on Eesti riigi saatuse isekeskis ära määranud.

Vältimaks arutelu, tuuakse riigi 8,08 miljardi krooni suuruse miinusmärgiga lisaeelarve riigikogu saali valitsuse usaldushääletusena, mis välistab kärbete arutelu ja igasuguste ettepanekute tegemise. Puudub isegi võimalus arutleda kas kärped on tehtud õigetest kohtadest ja piisavalt ning kas laenuvõtmine võiks pakkuda alternatiive. Küllap sõidab koalitsiooni teerull kõigist üle, nüüd kogu Eestist. 

Probleemi ei võida seda tunnistamata

Kriisist saame üle siis, kui tunnistame selle Eestis võimendumise põhjusi. Jätkuvalt keeldub valitsuses liidriohje hoidev reformierakond tunnistamast valitsuse möödalaskmisi majanduslangusele reageerimisel ja ennetavate sammude tegemisel. Ikka laiutatakse käsi ja korrutatakse, et Eesti ei saa maailmakriisi vastu.

Veelgi enam. Argumenteeritud kriitikat valitsuse aadressil võetakse äärmiselt isiklikult, üleolevalt ja oponente õelalt naeruvääristades. Milleni selline ülbus teisitimõtlejate suhtes ja avaliku arvamuse ignoreerimine võib viia, nägime Läti, Leedu ja Islandi rahva tänavameeleavaldustes.

Eesti Päevalehe hiljutine majandusanalüüs võrdleb Euroopa riikide majanduskasvu kahel viimasel aastal ja tänavust ning järgmise aasta prognoosi. Kas me peaksime selle põhjal rõõmustama, et 36 riigi seas läheb Eestist kehvemini veel Islandil, Lätil, Leedul ja Ukrainal, või hoopis uurima, millisel viisil suutsid meist paremini hakkama saada ülejäänud 31 Euroopa riiki?

Kui 2009. aastaks ennustatakse majanduskasvuga miinustesse kukkumist tervelt 23 Euroopa riigile, siis 1010. aastaks vaid Eestile, Lätile, Leedule ja Islandile. See on kõnekas hinnang meie majandusele ja ettevõtluskliimale. Kui Eesti prognoositav majanduslangus on Euroopa keskmisest üle kahe korra suurem, siis järelikult on  meie valitsuse majanduspoliitika soodsa keskkonna kujundamisel olnud vigane ja seda tuleb tunnistada.

Kahjuks ei jätku Reformierakonnal riigimehelikkust tunnistada, et valimisvõidu toonud ja tarbimisbuumi vallandanud lubadus viia Eesti viie rikkama riigi hulka koos pensionide kahekordistamisega on ettekavatsetud bluff.

Demagoogiliste lubaduste lunastamine viis meeletu laristamiseni ja riputas riigi majandusliku toimetuleku ja sõltumatuse õhkõrna niidi otsa. Austan siinjuures kadunud president Lennart Merit, kes ei hullutanud inimesi piimajõgede ja pudrumägedega, vaid lubas 1992. aasta presidendivalimisel ausa riigimehena higi, verd ja pisaraid.

Ei saa olla nii, et vastutustundetute poliitikute vead maksab kinni rahvas ja samad tegelased valitsuses kordavad, et nad on asendamatud.  

Koalitsiooni tuleb laiendada

Eesti allakäigu peatamiseks ja soost välja tirimiseks ei piisa kolme poliitiku tagatoas välja hautud plaanidest, isegi siis, kui need valitsuse istungil ametlikuks vormistada.

Paaniliste kärbetega saadi ehk eelarve korraks tasakaalu lähedale, kuid valitsusel pole vastust, mis saab edasi. Esialgne info viitab vaid, et kavalad reformikad on jälle oma partnerid üle kavaldanud ja taaskord suutnud ülejäänud ühiskonna arvelt oma valimislubaduste tuumiku riigieelarves alles hoida. See on võimalik vaid demokraatlikke institutsioone naeruvääristades ja ühiskonnas eelarvediskussiooni lämmatades.

Kogenud investeerimispankur Rain Lõhmus on öelnud, et kui ettevõte on läinud n-ö allavett, siis tõenäosus, et sama juhtkond selle pinnale upitab, pole väga suur. Samavõrd vähe on mul usku praeguse valitsuse suutlikkusse.

Riigile rasketel aegadel päästab meid rahvuslik üksmeel ja selle saavutamiseks on vaja uut koalitsiooni, kus on esindatud kõik parlamendierakonnad. Ma usun, et enamusel Eesti poliitikutel on olemas paindlikkus oma ego alla suruda ja riigi huvides kriitilisel ajal seljad kokku panna.

Praegusest diktatuurihõngulisest valitsemisstiilist loobumine kõikehõlmava koalitsiooni kasuks tagab demokraatia püsimise ja kogu ühiskonna huvide arvestamise eeldusel, et praegused võimulolijad lõpetavad arvamuste paljususe naeruvääristamise.

Alles siis saame punase pliiatsiga meelevaldselt eelarveridade vahel vehkimise asemel pöörduda tagasi riigieelarve koostamise strateegia ja loogika juurde ning rajada kõikide poliitiliste jõudude koostöös uue aluse majanduse jaluleaitamiseks.

ARVO SARAPUU, Riigikogu liige, Keskerakond