Meie esiisad ei arvanud, et Eestimaa tuleb hüljata ja kõik peavad Toompea linnusesse ning selle ümbrusse kolima. Meie kõik koos ja samas igaüks üksikult oleme Eesti riigi alustalad ja meil kõigil on võrdne õigus riigi toele. Seega peab riik hakkama astuma maale, ja võimalikult kiiresti. Üks samm korraga, kuid aeg on astuma hakata.
Keegi ei vaidle vastu sellele, et tänase Eesti riigieelarve on koondunud Tallinna. Pealinna heaolumulli on kokku jooksnud suur hulk Eesti elanikke ja niigi kiratsenud ääremaad hääbuvad praegu vaikselt ja alistunult. Aktiivsest majandustegevusest pole paljudes kohtades jälgegi – mida sa üksi tühermaal ikka majandad.
Tasuta ühistransport kui varjatud altkäemaks kutsub kõiki Tallinna sisse registreerima. Lisaks inimestele saab pealinn nende maksuraha ja kosub veelgi. Rahast jäävad ilma need kohalikud omavalitsused, kes on seni inimeste eest hoolitsenud. Fiktiivsete Tallinna kolijate kõrval on väga palju reaalseid minejaid, kes saavad tasuvamad töökohad, käe-jala juures oleva infrastruktuuri ja palju muud. Pealinna pagejad annavad hoogu ääremaade allakäiguks – igaüks natuke, kuid koosmõjuna palju. Samas on see inimlikult mõistetav, et minnakse sinna, kus on parem, sest elu vajab elamist.
Riik peab oma vead parandama
Kogu meie tänane elukorraldus on Tallinna suunas kaldu ja sellest tulenevalt ka üldine majandus, mis kiirendab regioonide väljasuremist. Ääremaastumine on üks suuremaid probleeme, millega Eesti silmitsi seisab ja millega tuleb jõuliselt ja kohe tegelema hakata. Riigil on viimane aeg parandada omaenda tehtud vead. Olemasolev riiklik ressurss on vaja jagada ühtlasemalt üle kogu Eesti ja seda moel, et riiki jätkuks kõikidesse maakondadesse ja teistesse linnadesse. Sotsiaaldemokraadid on käinud välja ettepaneku tuua keskvalitsuse asutused maakondadesse. Kolimine toob küll ühekordseid kulutusi, kuid pikemas perspektiivis annab ta kokkuhoidu –tänaste kallite Tallinna kesklinna kontoripindade asemel tulevad näiteks odavamad pinnad.
Kui töökohad tekivad väljaspoole Tallinna, siis paneme avaliku raha regioonide heaks tööle. Olen kindel, et paljud ametnikud ei loobu oma tööst, kui asutus pealinnast välja kolib, vaid liiguvad koos töökohaga kaasa ja seda koos perekondadega. Maakondadesse tekivad nii täiendavad maksumaksjad, lasteaedadesse ja koolidesse lapsed. Pealinnast lahkujatele on boonuseks rahulik miljöö, väikesed lasteaiarühmad, sõbralikum kooliõhkkond ja palju muid positiivseid emotsioone, mida „megalinn” ei paku. Maal tegutsevatel ettevõtjatel on aga rohkem inimesi, kellele oma teenuseid ja tooteid pakkuda. Käivitub Tallinnale vastupidine protsess ja elu tuleb mujale tagasi.
Võiks käia tööle ka linnast maale!?
Kui riigiasutuste pealinnast väljaviimine käegakatsutavaks muutub, tekitab see ilmselt vastasseisu. Kindlasti on neid, kes ei saa või ei taha suurlinnast ära kolida. Aga kui me leiame, et sajakonna kilomeetri tagant Tallinna tööle käimine on täiesti mõistuspärane tegevus, siis miks ei võiks see toimida teistpidi? Iga asutuse kolimisega tekib konkreetsesse piirkonda vastava valdkonna kompetents, mis omakorda tõmbab ligi uusi inimesi ja loob uusi arenguvõimalusi. Olgu siis tegemist RMK, maa-ameti või keeleinspektsiooniga, olgu nende uueks aadressiks Põlva, Narva või Haapsalu.
Sotsiaaldemokraadid peavad Tallinna-kesksuse vähendamise kõrval oluliseks kaugtöö jõulist rakendamist riigisektoris. Inimestel tekib nii võimalus saada pealinna palka, kuid elada maal. Eesti väiksust arvestades on riigi maale kolimise plaan täiesti teostatav. Raha, meie ühine avalik raha, on selleks olemas – nüüd on vaja selget tahet pöörata linnriigi-ideele otsustavalt selg ja hakata ellu viima tegelikku regionaalpoliitikat.
INARA LUIGAS, SDE peasekretär
