Möödunud sajandi viimasel neljakümnel aastal tähendas lastekaitsepäev nukuteatrietendust ja limonaadilauda maarahvamajades või päevakangelaste uhket rongkäiku ja suuremat pidu linnades. Nüüd, kui võimalused suurejoonelisemad, korraldatakse lastele just juunikuu esimesel päeval või sellele lähemal nädalavahetusel lõbusõite, pidusid ja mängumaakülastusi. Olulisteks tegijateks on ka batuudid ja pallimered, autodroomid ja jäätisekohvikud.
Ent meelelahutused lastele kannavad endas tõsist sõnumit täiskasvanutele, tuletades neile kordki aastas meelde, kui olulised, aga ka kaitsetud ja haavatavad on väikesed inimesed.
Mõne päeva eest avalikkuse ette jõudnud lugu neljast väikelapsest, keda nende lihased vanemad mitte isegi kui lemmikloomi, vaid kui tüütuid ja alaväärseid olendeid kohtlesid, vapustas (loodetavasti) meid kõiki hingepõhjani.
Aga miks sai selline õudne lugu toimuda meie tsiviliseeritud, uudishimulikke ja jutukaid inimesi tulvil ühiskonnas? Mowglist oleme kõik kuulnud ja lugenud, aga need neli inimtaime ei elanud ju dzhunglis, vaid mitme korteriga majas. Ja kindlasti teadsidki nii lähemad kui kaugemad naabrid, et kõik seal peres kaugeltki korras pole. Politseigagi on neil tegemist olnud, aga… Nii, nagu pole alati õigust sekkuda täiskasvanute omavahelise kakluse puhul, kui seda peresiseseks tüliks tituleerida annab, ei saa seadusesilm vahele astuda ka siis, kui hädas on kõige kaitsetumad — lapsed. Sest uskuge või mitte, kui nad on oma lihaste vanemate “hoole” all, ei luba vastavad paragrahvid ka sotsiaaltöötajatel selle nimel otsustavalt tegutseda, et lapsed kodusest põrgust kiiresti pääseksid. Vähemalt mitte senikaua, kui ema või isa otse väärteolt ei tabata. Milline võiks olla see tegu, mis lapse tema piinajatelt kohe, ilma aastaid näpuga paberites järge ajamata ära võtta lubab, ei julge isegi mõelda. Aga lapsed on selleks ajaks, kui meie “ülihumaanne” seadus nad vanematest eemaldada lubab, juba täiesti “katki”. Millegipärast ei taha keegi sellest eriti kõnelda. Veel vähem vastutust võtta.
Paraku sain hiljuti kuulda, et äsja avalikuks saanud lugu pole meie väikses riigis kaugeltki ainuke. Aastate eest on ühes pealtnäha edukas ja lausa lugupeetud perekonnas saadud hakkama sarnase teoga, vahe vaid selles, et lapsi ei peetud seal näljas, vaid nendega lihtsalt ei suheldud. Vanematel polnud usina talupidamise kõrval oma järeltulijate jaoks aega ja et põnnid jalus ei sebiks, hoiti neid enamasti toas kinni. Kui ema-isa niikaugele saadi, et kõik kolm lasteaeda toodi, suhtlesid koduvangistusest pääsenud pool aastat vaid omavahel, lalina ja zhestide abil, enne kui teistega rääkima õppisid.
Ilmsele väärteole seadusliku käiku ei antud, sest see tähendanuks lõputut kohtuteed, kusjuures moraalseiks kannatajaiks olnuksid needsamad lapsed, kellest mõistvate kaasinimeste abiga siiski normaalsed mehepojad kasvasid. Kes saanuks sellise menetluse käigus olla tunnistajapingis, et rääkida, kuidas selles kodus täpselt lastega käituti? Sest seaduseparagrahv on kõver ja seda annab väänata. Ning eriti osavalt vingerdavad end süüst vabaks need, kel hea kõneand.
Homme on lastekaitsepäev, laste oma päev. Olgu see neile kõigile rõõmus ja üllatusterohke. Aga niikaua, kui meil ei ole lastekaitseseadust, mis lapsi tõepoolest kaitseks; seni, kuni vanemlike õiguste äravõtmine on nii keeruline ja aeganõudev, võib ikka ja jälle juhtuda, et mõnes kodus kasvavad üles vaimsed invaliidid, sest nad olid mudilaseeas oma jõhkrate vanemate ees kaitsetud.
i
KAIE NÕLVAK
