Kui hakata mõtlema, milliste riigiasutuste bürood meie maakonnakeskustes veel alles on, siis viimasel ajal võib sellega hätta jääda. Sulgemised, ühendamised ja likvideerimised käivad täie hooga juba mitu head aastat ja lõppu ei paista tulevat.
Riik on kui hiigelkorporatsioon, mis lähtub ainult kasusaamise printsiibist. Kui pole enam kasulik, tuleb likvideerida. Sellest põhimõttest lähtudes on tehtud viimase aja suuremad reformid. Ja neid tuleb veel.
Võib lõpmatuseni vaielda, mis ikkagi on riigi ja mis kohaliku omavalitsuse ülesanne. Võib kirjutada tuhandeid seadusi, määrusi ja alamaid akte. Millegipärast on need seaduste tegijad, kes lubasid 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas töötada, praegu vait.
Kui kodanik riigi kohalolekut ei näe ega tunneta, kui riik kaugeneb temast seitsmepenikoorma saabastega, tekib kodanikul ühel heal päeval õigustatud küsimus, mis riigis ta siis ikkagi elab. Võib- olla oli Jüri Mõisal õigus ja me kõik peaksimegi ära Tallinna kolima? Seal on ju paganama odav elada!
Tegelik seis mõningate teenuste kättesaadavusega on maal ikka nutune. Paraku on Eestimaal veel palju paiku, kus pole korralikku internetiühendust ja kuhu seda ühendust ei hakata ka niipea rajama, sest see läheks mõttetult kalliks. Ja kui teenus kuidagiviisi ka toimib, pole tarka kodanikku, kes oskaks e-teenust kasutada, sest kodanikku pole koolitatud. Nõiaring?
Aga ka internetiühendusest pole kasu, kui seda lihtsalt kolm-neli päeva pole. Reede pärastlõunal Tabiveres juhtunu näitas selgesti, et ka kõige käidavamas kohas keset Eestit ei saadud internetti kiiresti toimima. Kui kõik sõltub ainult netiühendusest, võib ka elu seisma jääda. Jälle, nokk kinni, saba lahti, olukord?Kõikidele likvideerijatele tahaks aga soovitada – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
10. juuli 2008
