Saare vallas Kääpal pani 2008. aastal uksed kinni riiklik päästekomando ja 2009. aastal ka riiklik komando Voorel. Selleks, et tagada kohalikele inimestele sotsiaalne turvalisus, asutati 2000. aasta kevadel mittetulundusühing Voore Tuletõrje Selts. Tol hetkel oli Saare vallal kaks tuletõrjeautot, rendipinnal asuv depoo ja olemas ka koolitatud päästjad.
Kui siseminister Ken Marti Vaher räägib, et toetab igati päästevaldkonnas vabatahtlike tuletõrjeseltside teket, siis on see jutt küll ilus sõnades. Kust selleks ikkagi raha eraldatakse? Tegudeni pole seni kahjuks jõutud. Kui räägitakse toetamisest, siis peaks ka reaalselt toetama. Selle 11 aasta jooksul, mil meie kandis vabatahtlik tuletõrjeselts tegutsenud on, pole me siseministeeriumist sentigi saanud.
Voore tuletõrjedepoo ruumide väljaehitamiseks oleme kahel korral siseministeeriumist raha küsinud, kuid kummalgi korral ei antud; väideti, et pole sobiv projekt. Raha saime hoopis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (
Vald annab vabatahtlikele mitu tuhat eurot aastas
Kui palju on ikkagi võimalik kohalikele omavalitsustele veel täiendavalt kohustusi peale panna ilma nende täitmiseks raha andmata? Me ei saa ju riigilt pääste korraldamiseks sentigi raha.
Voore Tuletõrje Seltsil on Päästeametiga leping: kui nad käivad väljakutsetel, siis pärast esitavad arve ja Päästeamet maksab neile tehtud töö eest hüvitist. Kuid sõiduks peab auto paakides olema kütus ning samuti veevarud, ja ka mehed peavad olema valmis.
Saare vald on pidevalt oma tuletõrjeseltsi toetanud omaosalustega mitmetes projektides, samuti katab vald depoo halduskulusid. Kokku annab vald igal aastal vabatahtlikele päästjatele 1500 kuni 2000 eurot, sellele lisanduvad projektide omaosalused.
Selts pakub kogukonnale teenuseid
Voore Tuletõrje Selts ei istu, käed rüpes, oma depoos, mehed on oma põhitöökohal (või väljateenitud pensionil) samas aga on suutnud kogukonnale mitmeid teenuseid pakkuda. Me oleme püüdnud kogu aeg teenustepaketti suurendada. See tähendab, et seltsil on võimalik teenida omatulu. Oleme saanud Päästeametilt tasuta tehnikat — ühe päästeauto ja ühe redelauto. Oli võimalik teha kommunaaltöid ehk likvideerida kanalisatsiooniavariisid, tänu varustusse lisandunud redelautole said mehed vahetada tänavavalgustuslampides pirne, ohtlikke puid langetada jne. Leader-meetme projekti toel ehitati möödunud sügisel ühele päästeautole lumesahk, nüüd osutatakse lumetõrjeteenust.
Üks inimene peab kindlasti olema alaliselt tööl, kes hoiab masinad korras, ruumid puhtad ja köetud. See inimene ei saa seal lihtsalt niisama oma vabast ajast istuda, ta peaks ka tasu saama. Omavalitsus ja riiklik päästesüsteem kedagi palgal hoida ei suuda, seetõttu püüamegi luua olukorra, kus inimestel tekib kohapeal vajalikke teenuseid osutades töökoht.
Maal saaks rohkem töökohti luua
Lisanduda võib veel vetelpäästeteenus, oleme selleks kahte inimest koolitanud.
Varem oli Jõgeval tuletõrjeühing, mis pakkus korstnapühkimisteenust, tegeles järelevalvega, ahjude ja pliitide ehitamisega. Need teenused võiksid olla samuti mittetulundusühingu teenuste hulgas.
Miks riik ei võiks delegeerida näiteks järelevalveteenused kohalikule tuletõrjeseltsile? Miks neid töid peab tegema inspektsioon? Kui meil on tuletõrjeseltsis vastava kvalifikatsioonieksami sooritanud spetsialist olemas, las tema siis kontrollib regulaarselt küttekehade puhastamist ning eluruumide vastavust ohutusnõuetele. Miks peaks seda kohustust täitma keegi Tartust või veelgi kaugemalt?
Me räägime, et põllumajanduses on töökohtade arv viimastel aastatel drastiliselt vähenenud ja maal pole enam tööd. Miks me siis kirume ja anname need töökohad kuhugi mujale? Anname maal inimestele võimaluse teha neid asju, mis on neile võimetekohased ja mida oleks mõistlik kohapeal korraldada, mitte kusagilt kaugelt kedagi saata.
Olukord läheb aina hullemaks
Kui seni oli riiklik päästekomando meist 13 kilomeetri kaugusel Palamusel ja päästjad tulid operatiivselt ja väga kiiresti kohale, siis kevadest võib olukord kardinaalselt muutuda. Nii Mustvee kui ka Jõgeva komando jäävad meist 28 kilomeetri kaugusele, seega üle kahe korra kaugemale kui seni. Kindlasti on päästekomandode nii kaugele jäämine meile tõsine probleem.
Kui Palamuse mehed ka tuletõrjeseltsi asutavad, siis nendel ei ole kindlasti võimalik õnnetustele nii kiiresti reageerida, teiseks puudub neil vastav tehnika ning varustus. Meie piirkonnas läheb olukord tervikuna veel halvemaks.
Saare vallas on küllalt palju metsa ning samuti põlde, kus probleemiks kulu põletamine. Meie kohalikele vabatahtlikele läheb juba varakevadel surve veel suuremaks kui seni. Meile on püütud selgeks teha, et Palamuse komando kaotamine puudutab väga väikest arvu inimesi. Numbritega manipuleerimine on meie valitsejatel hästi omandatud ja seda kunsti valdavad nad täiuslikult! Suurendades turvalisust üsna väikesel alal, jäävad suured alad igasuguse turvatundeta. Kas see mäng ikka väärib küünlaid?
Meil oleks ammu aeg hakata dialoogi pidama ka omavalitsustega. Kogu kemplemine käib horisontaaltasandil, ametkonnad ja ministeeriumid vaidlevad omavahel, aga keegi ei küsi altpoolt midagi. Meil on 11 aastat kogemusi, kuidas toime tulla, võib-olla peaks seda üldistama, ehk on kellelgi sellest ka kasu? Aga seda juba ei juhtu!
i
JÜRI MOROZOV, Saare vallavanem
