On selge, et majandusliku languse ajal tuleb teha raskeid valikuid: kust kokku hoida, mida rahastada endises mahus, millest loobuda ja kust näpistada.
Kuid selge on seegi, et mahatõmbamised, nagu ka ühe või teise valdkonna rahastamine endises mahus, peab olema kaalutletud otsuse tulemus – ehk asju tuleb vaadata suuremat taustsüsteemi arvestades.
Küsitavused perepoliitikas
Valitsuskoalitsiooni viimased perepoliitikat puudutavad otsused aga tekitavad küsitavusi. Ja kui rahandusminister tõstatab küsimuse peretoetuste pakett edasipidi üle vaadata, siis kerkib ülesse veelgi enam küsimusi, millele paraku küll tuleb vastata kõigil parlamendierakondadel.
Küsigem: kas oleme viimastel aastatel uute toetuste kehtestamisel ja vanade tõstmisel lähtunud süsteemi väljaarendamisest või on toetused kujunenud pigem parteiprogrammidest kui ühiskonna tasakaalustatud arengu põhimõtetest?
Vastus ei ole kindlasti must-valge, sest küllap on kõik erakonnad pidanud ühel või teisel moel silmas eesti rahva edasikestmist ning väärtustanud lapsi ja peret. Kuid küllap kaotatakse valimisvõitluses teinekord ka pea ning toetuste ja hüvede väljapakkumisel jäävad tegemata majanduslikud arvestused ning arvesse võtmata lihtne tõde – igale tõusule järgneb vältimatult langus.
Süsteemitus avaldub ka viimase aja otsustes. 2009. aasta riigieelarve arutelude käigus on teatatud koolitoetuste ja tasuta koolilõunate ärajätmisest, kuid näiteks emapalga tõstmisest ei ole loobutud. Põhjendus: tegemist on valimislubadusega. Justkui oleks laste ilmale toomine ja nende kasvatamine kaks erinevat asja. Naisteliidu juhina võin kinnitada, et kohtumistel räägivad emad murega just laste kasvatamise ja arendamisega (huviringidest osavõtt jms) seotud muredest, põhiline on paljudel just rahamure. Sageli jäetakse teine-kolmas laps sünnitamata just ebakindluse tõttu tuleviku ees.
Parteid teenivad ühiskonda ja kui ühiskonnal on raske, siis tuleb lubadused mõtestatult üle vaadata. Just nii nagu teeb seda iga perekond, kes vaatab, kuidas kokku hoida – millest saab ja millest loobuda ei saa. Lohutuseks valimislubadustest loobuvatele poliitikutele: emal, kes peab rahapuudusel ära jätma lapse spordikooli või muusikatunnid, ei ole sugugi kergem.
Valikuline solidaarsus
Kui lastetoetuste puhul lähtutakse õigest põhimõttest, et iga laps on riigile ühtviisi kallis ning on loobutud lastetoetuste diferentseerimisest vanemate sissetulekute järgi, siis emapalga puhul on diferents ometi suur – seega kõik lapsed ikka ei ole ühtviisi võrdsed ühiskonnale, ehk teisisõnu: ühel juhul rakendame solidaarsuse põhimõtet, teisel puhul aga loobume sellest, kuigi väljamakseid tehakse meie ühisest rahast, st. riigieelarvest. Seega süsteem kui selline puudub.
Sedasama kinnitab ju tegelikult ka koolitoetustest loobumine. On selge, et suurema sissetulekuga pere saab ka selleta hakkama, kasinamalt elav pere aga saab vabanenud raha eest koolilapsele vajalikke tarbeid muretseda. Sama kehtib ka koolilõuna puhul. Ei tohi unustada, et iga kolmas laps elab meil vaesuspiiril või allpool seda, üksikvanemaga peredes isegi iga teine.
Tundub, et meie solidaarsus kehtib heade aegade puhul, kui ajad lähevad raskeks, siis vaadaku igaüks, kuidas hakkama saab. Riigi sotsiaalpoliitika peab olema niisama järjekindel kui julgeolekupoliitika, sest meie julgeoleku suurimaks tagatiseks on oma riigist lugupidavad ja talle lojaalsed elanikud. Kardan, et paljude perede lojaalsus hakkab murenema, kui nad ühtäkki leiavad, et nende riik neist ei hooli ja on nende pered kitsastel aegadel üksi jätnud.
Vaja on kokkulepet
Peretoetuste süsteemi ülevaatamine tähendab mingis mõttes nullist alustamist. See aga tähendab, esiteks, olukorra ausat selgitamist ning uue süsteemi kujundamist. Tähendab, alustada tuleb uute selgete põhimõtete väljatöötamisest, mis omakorda eeldab parteidevahelisi kokkuleppeid.
Jälle uute reformidega alustamist. Kas on ikka mõistlik praegu kümne küünega kinni hoida tasakaalus eelarvest ja panna löögi alla oma pered?
Teatavasti järgneb ka langusele mingil ajal tõus, aga hävitatut on alati taastada raskem, sageli ka võimatu. Aasta-kahene väike miinuseelarve ei hävita veel riiki, küll aga toetab oma rahvast. Praegune “tõmbame maha-ei tõmba maha” poliitika tekitab tunde, et valitsus on kaotanud sihi silme eest ning ei näe eelarvenumbrite taga inimest.
SIIRI OVIIR,
Euroopa Parlamendi saadik, Keskerakond
