Riigil olgu viljareserv

Eesti on põhjamaise kliimaga maa, kus teraviljakasvatus moodustab olulise osa põllumajandusest. Viljakasvatuse ja sordiaretusega on siinmail tegeletud juba inimpõlvi.
Raske oleks ette kujutada maapiirkonda Eestis ilma, et kusagil teede ääres poleks ühtki vilja- või rapsipõldu. Võiks küsida, et kui põllul ei kasvaks vili, mis seal siis kasvaks.
Kaks kolmandikku kasvatatavast teraviljast müüb Eesti maailmaturule. See paneb mõtlema, kas Eesti ise on piisavalt vilja ja toiduainetega varustatud, juhuks kui mingil põhjusel importkaupa sisse tuua ei saaks. Kas Eestil on oma viljavaru?
Kui maaeluministeeriumi asekantsler ütleb tänases lehes, et kui Eestil puudub viljavaru, siis peaks see küll olema häirekellaks, sest teravilja teemal oleme viimastel päevadel maailma uudistest kuulnud mõtlemapanevaid sõnumeid sellest, kuidas Ukraina sadamatest ei saa väljuda viljalaevad. Kui viimaks viljalaev sadamast väljus, langesid maailmaturul kohe viljahinnad.
Vili on börsikaup, ütlevad tänapäeval teraviljakasvatajad. Aga samas peaks toiduteravili olema Eestis ka varuks, sest viimaste aastate sündmused viitavad sellele, et kindel ei saa olla milleski. Nagu ei saa kindel olla selleski, et järgmistel aastatel hea viljasaak tuleb, ega ka selles, et ülemaailmselt ei teki taas mingit kriisiolukorda.
Kuigi maaeluminister kinnitab, et me ei peaks justnagu muretsema oma teraviljatoodangu pärast, siis praeguses muutlikus maailmas ja julgeolekuolukorras tuleb mõelda ka riiklike tagavarade, ka viljareservi loomise peale. Ja õnneks vabariigi valitsus nüüd ikkagi on otsustanud riikliku viljavaru taas luua.