Eestis pole poliitilise süsteemi kriisi – ammugi mitte sellist, mille lahendamine eeldaks ulatuslikke muudatusi põhiseaduses. Parlamendi töökorraga on probleeme – seda küll, aga see pole kriis. Ta võib aja jooksul kriisiks paisuda, kui midagi ette ei võeta.
Loodame, et tõusu aeglustumine ei tähenda majanduskriisi. Riigieelarvega on aga asi palju rohkem korrast ära kui Riigikogu töökorraldusega. Riigieelarve muutmine tuleb kiirelt Riigikogu ette tuua. Kui seda ei tehta, on meil eeldusi saada mitu kriisi korraga. Saame eelarvekriisi, millel on oht paisuda suuremaks majanduskriisiks, ja võimulahususe kriisi, kus valitsus püüab meelevaldsete otsustega Riigikogu mängust välja lülitada. Eriti praegu, kui Riigikogu töökorralduses kuhjunud probleemid on teravalt esil, on paljas mõtegi sellest, et valitsus võiks rahakraanid mitmeks kuuks omatahtsi kinni keerata ja eelarvemuudatuse vormistamine jäetakse sügiseks, äärmiselt ohtlik.
Esiteks on see ohtlik Riigikogule ja teiseks on see ohtlik valitsusele. Kuni meil on demokraatlik parlamentaarne riik, ei tohi Riigikogu – ei opositsioon ega koalitsioon – jääda nii olulise küsimuse juures kõrvaltvaatajaks. Valitsus omakorda ei tohi luua juriidilist ja poliitilist ebamäärasust, kus eelarvekärpe otsus pole selge ja kõigile arusaadavalt vormistatud. Peaministri soov toita meid rõõmsameelse optimismiga on kindlasti tore, aga poliitikas on olukordi, kus optimismist olulisem on tõele näkku vaadata.
Kui palju eelmise aasta lõpus aluseks võetud eelarveprognoos tegelikkuses mööda läheb, selgub päris täpselt tagantjärgi, aga see ei tähenda, et me võiksime ka eelarveid ja eelarvemuudatusi tagantjärgi vormistada. Ainuüksi otsus Riigi Kinnisvara Aktsiaselts juba jooksval aastal riigieelarvesse sisse kirjutada toob suure muudatuse. Kui räägime vajadusest kulutusi 3,1 miljardi krooni võrra kärpida, siis jääb justkui kahe silma vahele tõik, et tegelikult näitavad esialgsed prognoosid suuremat puudujääki, sest lisaks jääme ilma ka algselt kavandatud ülejäägist.
Vajadus probleemid Riigikokku tuua ei puuduta üksnes valusa eelarvekärpe vormistamist, vaid ka arutelusid selle üle, mis olid vale prognoosi põhjused, kuidas niisuguste olukordade tekkimist vältida ja mis on meetmed majanduse jätkusuutlikuks elavdamiseks.
IRL-i ettepanekute hulgas, millega tahame Riigikogu tööle enam sisukust anda, oli mitu sellist, mis kõnelesid probleemiaruteludest ka väljaspool seaduseelnõude käsitlemist. Pean tunnistama, et just rahanduskomisjon on üks sellistest, mis pole suutnud oma tegevust sisustada sel ajal, kui kiiret käsitlemist nõudvaid seaduseelnõusid laual ei ole. On hea, et eelmisel nädalal toimus üks põhjalik kuulamine Rahandusministeeriumis, aga selliseid on rohkem vaja.
Teine tähtis probleem on rahanduskomisjoni roll eelarveprotsessis. Kui üha enam inimesi tajub selle rolli puudumist või vähest sisukust, siis on see terav löök parlamendi autoriteedile. Mõistagi ei saa Riigikogul olla niisugust eelarve kavandamise suutlikkust, mis on valitsusel. Väikeste summade ümberjagamine fraktsioonide poolt annab tõsiseltvõetavust ehk mõnede saadikute koduringkondadele, aga ajakirjandus suhtub sellesse pigem irooniaga. Ma ei pea halvamaiguliseks mitte selle raha jagamist, kui sellest tulu tõuseb, vaid hoopis tõika, et see varjutab paljude jaoks hoopis kaalukamate küsimuste vaagimise, mis ideaalis oleks eelmise aasta lõpus pidanud viima valitsuse tuluprognoosi kärpimiseni Riigikogus.
Tegelikult on olemas üks oluline, kuid esmapilgul mitte nii märgatav hoob, millega Riigikogu eelarveprotsessis kaasa räägib. See on kulusid või ka tulusid mõjutavate üksikseaduste vastuvõtmine. Eesti viimase aja koalitsioonides näeb see välja nii, et erakonnad võistlevad nii valitsuses kui Riigikogus üksteisega selle eest, kelle valimislubaduste täitmine kiirema tempoga edasi liigub. Praeguses olukorras, kus lisakulusid tekitavad eelnõud ilmselt seisma pannakse, saab selle võistluse mõte eriti läbinähtavaks. Nüüd jagunevad lubadused kaheks – tagasipööratavateks ja nendeks, millele enam tagasikäiku ei anta.
Kokkuvõttes ei pruugi selline võitlus iga hinna eest anda riigivalitsemiseks parimat tulemust. Kui me praegusest eelarvejamast midagi õppima peaksime, siis seda, et senine ülioptimism ei saa kauem poliitika tegemise viis olla. Riigikogu, mis pigem on olnud kulusurve tekitaja, peab sügavamalt vaatama eelarve kujunemisse ja selle aluseks olevatesse majandusprotsessidesse. Seevastu idee, et parlament vormistab valitsuse tehtud muudatused tagantjärele, on minule vastuvõetamatu ega sobi meie parlamentaarse riigimudeliga kuidagi kokku.
ANDRES HERKEL,
IRL
