Eestis on kriisiaeg ning teha juubelijuttu sellisel hetkel tundub ühtpidi nii keeruline kui ka jabur. Justkui peaks kellegi pulmi, leeripidu või mõnd muud rõõmust pakatavat sündmust sõjaväljal või kaevikus. Seda enam, et juttu tuleb ajada mehega, kes on rohkem eesliinil kui keegi teine. Jutt on Aivar Kokast, endisest maavanemast ja omavalitsustegelasest, leheomanikust, ettevõtjast, riigikogu rahanduskomisjoni esimehest ja meie kandi vaieldamatult ühest tuntumast inimesest.
Ei möödu vist päevagi, kui Jõgevamaal maavanema ja omavalitsustegelasena tuule tiibadesse saanud Aivar Kokk ei räägiks riigi tähtsamas uudistesaates otsustest, mida on teinud riigikogu rahanduskomisjon. Teemad ikka ootamatult kaelasadanud kriis ja sellest väljumine ning ettevõtluse toetamine nüüd ja edaspidi. Samuti küsimus, kuidas säästa meie riigi finantstervist ning Eesti majandust paugu järel, mis on paratamatult maailma šokiseisundisse viinud, kuidagi tavaelu juurde tagasi tuua.
Aivar Kokk sai 15. aprillil 60 aastat vanaks. Ilus ümmargune tähtpäev. Kokk on töine ka sünnipäeva eelõhtul ja räägib palju igasugu meetmetest. Ju on see paratamatu, sest kui ka nüüd Eestis elu ei kee, siis pole see keenud kunagi. Mõistetav, et jutt on töisem kui tavatingimustes, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Samas vajavad vastuseid kõik. Nii lohutuseks kui ka lihtsalt uudishimu rahuldamiseks.
„Praegusel hetkel on nii tervishoiu- kui ka majanduskriis,“ ütleb Kokk algatuseks. „Teisalt on huvitavad ajad ja võimalus rahanduskomisjoni esimehena rakendada nii mõnigi abinõu, mida enne kriisi pole kasutatud.
Aasta tagasi ütlesin, et pean oma sünnipäeva juuli teisel poolel. Nüüd mu lapsed naeravad, et kuidas ma ette teadsin, et aprillis sünnipäeva pidada ei saa. Tunnistan, et mulle ei meeldi oma sünnipäev pika laua taga, küll aga meeldib piknikku pidada. Kuna kirjutan muusikat ja mängin pilli, siis mõtlesin, et teeme suvel sõpradega väikese kontserdi ning grillime ja paneme sea vardasse,“ kirjeldas Aivar oma tulevast ideaalsünnipäeva, mis võib vähemalt tänaste märkide järgi tõeks saada. Kui muidugi jumal tervist annab, nagu täie tõsiduse ja siirusega on meie ühiskonnas ütlema asutud.
Kitarr kui abimees
Aivar mängib kitarri, teeb ise lugusid ja tunneb, et just praegu on tal peal tõeline loominguline puhang. Valmivad meloodiad, viisijupid, kuigi laulusõnad ei ole veel lõplikult valmis. „Kui varem olid mul sõnad enne valmis ja viisi kirjutasin pärast, siis nüüd on vastupidi.”
Nagu loomingu puhul tavaline, ei oska ta päris täpselt öelda, kust need viisijupid tulevad. Aivar leiab, et tõenäoliselt on tegemist emotsionaalselt laetud ajaga, kus tahaks rohkem olla koos perega, lastega. Aivaril on kolm tütart, kes kõik on iseseisva elu peal, ja üks lapselaps, kelle nimi on Art.
Kaks tütart kolmest olid perega enne pandeemia algust välismaal ja pinge, kas ja kuidas nad koju jõuavad, rusus päris rängalt. „Kogu emotsionaalne teadmatus, kuidas nad laevade ja lennukite peale saavad, vormus lahendusena meloodiaks. Eks sõnadega ole ikka nii, et kas leiad mõne hea luuletuse või teed selle koos abikaasaga. Muusika loomisel on alati tähtis sisu.
Helilooming ja laulukirjutamine on Aivari hobi olnud aastaid, 13 aastat tagasi oli tema autoriõhtu koguni Järvenpää Sibeliuse kontserdimajas. „See oli mõnus hetk, mille nimel mitu nädalat sõpradega vaeva nägime ja proove tegime. Muusikaharrastus oli võimalus sõpradega koos olla. Ma ei pea ennast kõvaks heliloojaks, teen seda oma lõbuks. Viimastel aastatel olen siiski hakanud rohkem pilli mängima. Kodus võtan kitarri kätte iga päev kümneks-viieteistkümneks minutiks,“ ütleb Aivar.
Tervislikud eluviisid
Ta tunnistab, et on iseõppija ja sai algtõuke legendaarselt kitarriõpetajalt ja maestrolt Uno Loobilt, kellel oli Koka noorusaastatel Eesti televisioonis kitarrikooli saade. Sealt said selgeks esimesed tuurid ja näpuasendid. „See on üks tegevus – keegi nosib kuskil torti, keegi teeb suitsu, mina tinistan paar lugu kitarril,“ katsub Aivar oma tegevusele paralleele tuua.
Suitsu on Aivar elus teinud ainult korra ja malevas, kus tolleaegsed poisid ja tüdrukud kõikidest levinud pattudest ikka mingil kombel osa püüdsid saada. Suits tundus väga vastik ning üldse tundub talle, et see harjumus on üks suuremaid pahesid.
„Meie peres, nii laste kui ka väimeeste puhul, on suitsetamine keelatud,“ on Aivar printsipiaalne. „Minu majas ei ole lubatud kellelgi ühtegi sigaretti teha. Autos samuti mitte.“
Hoolimata sellest, et Koka peres ei olda tõsiusklikud, on kirikuid ja kogudusi lähikonnas vajaduse korral alati toetatud. See on tulnud Aivari sõnul ennekõike sellest, et ta on olnud ettevõtja ja volikogu esimees.
Lihtsalt Toots
„Algas kõik sellest, et Laiuse kirikul olid rasked ajad. Nüüdseks oleme andnud üle 20 aasta heategevuskontserte, ka väljaspool Jõgevamaad. Heategevus on mulle külge jäänud juba ammusest ajast. Ka lastekodu rajamine ja selle toetamine on üks selline koht. Ma peaks justkui olema kapitalist ja ettevõtja, aga mul on väga tundlik sotsiaalne närv. Viimased üheksa aastat oleme mõnusa seltskonnaga teinud heategevuslikku Oma Mehe Kohvikut, mille tuluga oleme toetanud asutusi ja peresid.“
Ettevõtlus ja ettevõtlikkus on Aivarile loomuomane. Kui jutt läheb Oskar Lutsu ja „Kevade“ peale, ütleb ta kohe, et on Joosep Toots. Talle ei saa isegi Arno Tali pakkuma hakata, rääkimata Kiirest, Tiugust, Lestast või isegi Imelikust. Kuigi paralleel kandlemängu ja kitarriga on kiire tulema. Aivar Kokk on tõesti Joosep Tootsiga võrreldav ettevõtlik tegelane.
Ettevõtmiste hea näide on Eesti taasiseseisvumise algusaegadel korraldatud JC Jõgeva suur kevadjooks, mis oli terves riigis tolleaegne kõige suurem jooksuvõistlus ja mida tehti kokku 25 aastat. Ka korraldas Kokk sellest innustatuna Kesk-Eesti messi. Nüüd korraldatakse küll laatasid, messi ennast enam mitte.
Maavanemast riigikokku
Jõgeva maavanemaks saamise kohta ütleb ta ise, et „hakkas maavanemaks.“ Praegu tunnistab ta, et kui talle ettepanek tehti, ei olnud ta esialgu üldse nõus ja saatis ettepanijad pehmelt öeldes pikalt. Kuid kui sõbrad ikkagi jõuliselt peale käisid, ei saanud keelduda. Küll aga ütleb ta, et oli esimene Jõgevamaa maavanem, kes pidi kirjutama pika loo sellest, mida ta viie aasta jooksul teha kavatseb. Komisjon tegi oma valiku ja Kokk leiab, et eks Villu Reiljani käsi oli siin suuresti mängus.
„Tema mulle selle ettepaneku tegi ja toetas,“ ütles Kokk, kes pidi tookord päevapealt katkestama oma ettevõtete juhtimise. „See oli minu poolt julge ja kompanjonidele kindlasti ootamatu samm. Olin üks tolle aja maavanematest, kes oli parteitu. Erakonda astusin vahetult enne riigikogu valimisi 2011. aastal. 1989. aastast olen kohaliku omavalitsuse volikogu liige ja mitmes koosseisus ka volikogu esimees. Maavanema rolli lõi iga persoon ise. Püüdsin kümne aasta jooksul koos meeskonnaga oma visiooni ellu viia. See oli lihtne, sest eesmärk oli kõigile selge ja arusaadav. Algatasime Peipsi ääres sellised suurüritused nagu Kalevipoja uisumaraton, rulluisumaraton ning kala- ja veefestival.“
Kokk ja Isamaa
Erakondadesse pole Kokk kuulunud päris pikalt. Ka vallajuhtimisse ja volikogudesse tuli ta valimisliitude kaudu. Alles 2011. aastal tegi ta valiku Isamaa kasuks, kus on nüüdseks teinud muljetavaldava karjääri. Ta on suutnud maakonnast tulnud poliitikuna end väga hästi pildile mängida. Tavaliselt on esiliinimehed ja -naised ikka suuresti pealinna taustaga ja oma prominentsuse pälvinud tihti hoopis muudel ja populaarsetel erialadel. Olgu nad siis endised näitlejad või telestaarid. Kokk saab praegu palju sõna mitmes kanalis, tema nägu ja hääl on saanud üle Eesti tuntuks. See on omas võistlusklassis kindel saavutus.
Loomulikult oli Koka taustaga inimene hindamatu materjal igale erakonnale – ta tunneb hästi kohalikke olusid ja ka teda ennast tuntakse. Kes siis ei ihkaks piirkondlikku häälemagnetit? „Pean tunnistama, et meil oli ja on tänaseni mõnus sõpruskond, mis koosneb kümnekonnast endisest ja praegusest omavalitsustegelasest, kes koos käisid ja siiani suhtlevad. 2010. aastal istusime ja arutasime olukorda, sest Rahvaliit, millega enamik seotud oli, lagunes. Mida teha ja kuhu minna?
Kaaluti mitut erakonda ja tundus, et Isamaa arusaamad ja nägemus olid kõige lähedasemad. Samuti nägi erakond meis suurt potentsiaali. Kui sõpradega Tallinna jõudsime, oli meie auks uhke laud kaetud ja ministrid, riigikogu komisjonide esimehed ja liikmed üles rivistatud. Kogu meie seltskonnast ei tulnud erakonna ridadesse ainult üks.“
Kokk tunnistab, et Isamaa vaated on talle kõige lähedasemad. Ta leiab, et tema koduerakonnas on piisavalt nii konservatiivsust kui ka sotsiaalset poolt, mille puhul toob ta näiteks emadele laste kasvatamise eest kaasneva pensionilisa või üksi elavate pensionäride ja kolmanda lapse (suurpere) toetuse.
„Need ja palju muud on olnud meie erakonna ideed, mis on ka teostunud.” Aivar ise on olnud riigikogus sotsiaalkomisjoni esimees, kust ta liikus majanduskomisjoni esimeheks, samuti maaelukomisjoni ja praegu rahanduskomisjoni esimees. „Igal perioodil on mingid probleemid, millele on vaja leida kiire lahendus, ja mind on vastavat komisjoni juhtima suunatud.“
Jääb endale kindlaks
Aivar on olnud Eesti riigi tippjuht koos maavanemaks oldud ajaga 14 aastat, kuigi maakonna juhtimises ta enam ei osale. Kohapealne juhtimine on üha kindlamalt kohaliku omavalitsuse käes. Ta tunnistab, et otsus erakonda astuda ei tulnud kergekäeliselt. Ta viivitas viimase hetkeni, enne kui läks Tallinna avaldust viima. „Sain esimestel aastatel ka oma vitsad kätte, eriti selle eest, et tahtsin väga aktiivne olla. Konkurendid nägid, et võin liiga kõvaks kasvada. Püüti igasugu ämbreid ette veeretada, mis kõik koosnesid valedest. Oli nii erakonnasisest kui ka -välist konkurentsi. Sain nii valimistel kui ka erakonna juhatuse valimistel korraliku toetuse, kuigi olin uus ja keegi ei teadnud mind. Praegu sellist muret muidugi enam pole, teen tööd ja püüan seda teha nii hästi, kui oskan. Teen seda südamega, mitte kuidagi teisiti.“
Kokk peab ennast vaidlejaks tüübiks ning on öelnud nii oma erakonnakaaslastele kui ka kaasvõitlejatele, et võib jääda nii mõneski küsimuses eriarvamusele ega häbene seda. „Meil on erakonnas selline kokkulepe. Mul on oma arvamus ja ma tahan selle selge ja kõva häälega välja öelda ning vajaduse korral hääletada erinevalt erakonnast saalis, kui küsimus läheb vastuollu mu maailmavaatega.“
Aivar Kokk on praeguse kriisi ajal meedia tähelepanu keskmes, kuid selle saavutamine pole olnud lihtne. Eeldused on tegelikult lihtsad ja võiksid olla kõigile avaliku elu tegelastele selged – tuleb olla ise avatud. Sellest on paljudel raske aru saada, kuid Kokk seda asja mõistab.
Võibolla on siin kasuks tulnud see, et ta on juba aastaid ka Vooremaa suuromanik ja tunneb lähemalt ajakirjandust ja ajakirjaniku töö spetsiifikat. Ta teab ka, et tähelepanu on lihtsam saavutada negatiivsete uudistega, positiivsetest sõidetakse lihtsalt üle, neid peetakse loomulikuks, mis ei ületa künnist. Ta on uhke selle üle, et rahvusringhäälingu üks ajakirjanik ütles, et „sinu sõnumit oodatakse ja me võime sulle igal ajal helistada.“
„Et olla pildil, peab olema teema, mis inimesi huvitab, samuti peab olema julgus avaldada oma arvamust, kui see ka paljudele ei meeldi,“ tõdeb Aivar. „Abikaasagi ütleb, et pole vaja iga päev pildil olla, ükskord saad ikka vastu näppe!“
Loomult maamees
Vastutustunne ajab tihtilugu inimese hommikul vara üles. Seda teavad kõigi erialade inimesed, kes tunnevad, et tema tegemistest või tegemata jätmisest oleneb paljude saatus. Nii tajub vastutust ka Aivar, kes on Tallinnas Toompeal on üks esimesi, kes tööle jõuab ja viimaseid, kes sealt lahkub. Maainimese värk. Linnavurled peesitavad sängis viimase hetkeni, poole päevani.
Pealinnas on ta kodu töökohale üsna lähedal. Tal on vaja ainult Toompea nõlvast Kaarli kiriku poolt üles rühkida ja ongi kohal. „Arstid soovitavad liikuda vähemalt 20 minutit päevas ja täpselt niipalju ma ka Tallinnas liigun – kodu ja töö vahet,“ viskab Kokk villast ja tõdeb, et suur linn talle pigem ei meeldi. Ta tahab aeda, kus roose kasvatada ja näha looduse muutumist aastaaegades. Selle talletamiseks on teda ajapikku haaranud üks hobi veel. Nimelt fotograafia.
Ta on siiralt õnnelik ja tunneb uhkust, kui saab mõne kullilise või nugise kaadrisse. Peale looduse püüab ta kaadrisse ka suuremaid seltskondlikke üritusi, et talletada inimesi ja tegevusi muutuvas ajas.
Epiloog
Aivar Kokk on Luua poiss, käinud Palamusel koolis ja näinud elu jooksul palju. Lõpetanud tehnikaülikoolis ehituse eriala ja hakanud üsna pea, Eesti riigi loomise algusaastatel ettevõtlusega tegelema. Ta ütlebki, et riigikogus esindab ta ennekõike ettevõtjate probleeme, sest ega sellise taustaga inimesi seal just väga palju pole.
Aivarist räägitakse ja kirjutatakse veel kindlasti palju. Kunagi seatakse ritta kõik ta tegemised ja sellest saab üks asine raamat, sest ka kirjastamisega on ta aastaid tegelenud. Praegu on vaja tema kaasabil hoida käigus Eesti riigi rahandussüsteem, sest rahandus on riigi vereringe.
Kõige selle hoidmiseks ja juhtimiseks on vaja soovida rahvaesinduse rahanduskomisjonile ja selle esimehele jõudu. Kõik kriisid taanduvad kord ja elama peab edasi.
„Mulle meeldib juba lapsest saati süüa teha. Oma kodus teen seda tihti ning kõigil kodustel üritustel on tavaliselt minu valmistatud toidud. Ütlen lõõpides, et olen juba sündimisest saati kokk, teised peavad seda ametit õppima,“ ütleb Aivar.
Viimastel päevadel on üle Eesti sadanud rohkelt lund ja maa on kaetud valge vaibaga. See ei ole tavaline. Enamasti on sel ajal käes juba suur kevad. Aivar mäletab, et tema sünnipäeval on alati õitsenud sinililled ning kui ta Palamusel õppis, korjasid koolikaaslased talle alati pesuvannitäie siniseid õisi. Olgu neid õisi Aivaril rohkesti ka praegusel keerulisel, ent ikkagi juubeliaastal.
AIVAR KOKK
Sündinud 15. aprillil 1960 Jõgeval
Haridus:
Tallinna polütehniline instituut, ehitus, 1983
Töö:
XIV riigikogu rahanduskomisjoni esimees, XIII riigikogu sotsiaalkomisjoni, majanduskomisjoni, maaelukomisjoni esimees, XII Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, ASi Seitung nõukogu esimees, Werol Tehased ASi juhatuse liige 2010–2011; Jõgeva maavanem 2004–2009; Kesk-Eesti ärikeskuse juhatuse liige 1999–2004; ASi Cobra Grupp nõukogu esimees 1998–2004; ASi Pamako Betoon juhatuse liige 1996–2004; ASi Seitung juhatuse liige 1995–2004; ASi Cobra Grupp juhatuse esimees 1992–1998.
Tegevusalad:
ASi Cobra Grupp aktsionär; ASi Cobra Kaubandus aktsionär; ASi Pamako Betoon aktsionär; ASi Seitung aktsionär; OÜ Panther Teemaja osakute omanik.
Erakond:
Isamaa erakonna liige aastast 2011
Esinduskogud:
XII, XIII ja XIV riigikogu liige; Jõgeva vallavolikogu liige alates 2017, 2009–2011, 2002–2004. Jõgeva vallavolikogu liige 1989–2000
Ühiskondlik tegevus:
MTÜ Jõgevamaa äriklubi president, Eesti uisuliidu asepresident, Jõgeva- ja Tartumaa majandusklubi eestvedaja, sihtasutuse Eesti rahvuskultuuri fondi juurde loodud Vaike Lapi fondi halduskogu esimees, IRLi volikogu ja eesseisuse liige, IRLi Jõgevamaa piirkonna juhatuse esimees
Loominguline tegevus:
Helilooming ja raamatute kirjastamine
Autasud:
Jõgeva valla aasta tegija 2004, Maalehe „Aasta tera“ 2006, Poola vabariigi kuldne teeneterist 2006, Jõgeva linna aumärk 2007, Mustvee linna aukodanik 2007, päästeteenistuse kuldrist 2007, Jõgevamaa Kuldrist 2015, Jõgeva valla vapimärk 2020.
Huvialad:
Spordi- , kultuuri- ja heategevusürituste ning konverentside korraldamine, tervisesport, muusika, aiandus, kokandus
Perekond:
abielus, kolm tütart
INDREK SARAPUU
