Võib üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on Euroopa Liidu kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata väliskonkurentide suurematele otsetoetustel, on meie tootjad ikkagi suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid.
Kui põllumees suudab ka madalate toetustega siiski edukalt hakkama saada, tekib õigustatud küsimus, miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta? Ehk võiks üldse toetusteta läbi ajada?
Tegelikult võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent see peaks sellisel juhul toimuma tervel siseturul ehk Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.
Kas põllumeest peaks toetama?
Osad Eesti põllumehed seda lähenemist ka toetavad, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika pea peale pööraks.
Toetused on tarbija huvides.
Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid ka toiduainete hinnad kaupluseletil hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on Euroopas võimalik toota kodumaiseid toiduaineid taskukohase hinnaga võimalikult laiale tarbijaskonnale.
Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika praegu keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja aitaks tagada toidukorvi võimalikult madala hinna.
Siseriiklikud toetused on aidanud
See on võitlus, mida peetakse, pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on mõneti ajalooline sellegi poolest, et siis ei ole Eesti riigil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu see seni on toimunud.
Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, kui toetuste määrade osas kõik veel sugugi kindel ei ole. Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib ka tuleval aastal oma eelarvest põllumajandustootjatele siseriiklikke otsetoetusi maksta, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile. Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli siseriiklike otsetoetuste maksmine alates tulevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal, lükati siseriiklike otsetoetuste maksmise keeld aasta võrra edasi.
Siseriiklik põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent see on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused võrreldes lääne konkurentidega, kes saavad keskmiselt kaks korda suuremaid toetusi kui meie põllumehed. Euroopa Liidu keskmine otsetoetuste tase on nimelt tänasel päeval 280 eurot hektarile, Eestis põllumehed saavad 117 eurot hektari kohta.
Riigikogu peab Eesti põllumehele käe ulatama. Kuna lisatoetuse ehk nn top-up toetuse maksmine pole olnud Eesti kohustus, vaid õigus, siis on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et siseriiklikku otsetoetust ei makstaks, kuid seni on sellel seisukohal olijad vähemusse jäänud.
Põllumehed jäävad konkurentidega võrreldes kehvemasse seisu
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui vajalik on siseriikliku toetuse maksmist jätkata. Hea on teada, et seda meelt on ka meie fraktsioon riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses. IRL hinnangul tuleb siseriiklikku otsetoetust maksta ka tuleval aastal ning planeerida selleks riigieelarvesse 25 miljonit eurot.
Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidu liikmeks oldud aastal ehk siis ka nendel aastatel, mil riigieelarvet tuli tugevalt kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet ja oleks arusaamatu, kui see tuleval aastal enam nii poleks.
Nagu eespool öeldud, suudaksid meie põllumehed hakkama saada ka igasuguste toetusteta, ent praegusel juhul asetaks riik nad omapoolse toeta jättes konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu. Vaevalt me seda tahaksime.
Mis juhtub, kui jätaksime tuleval aastal siseriikliku toetuse maksmata? Raske on ennustada, mis juhtuks ühe või teise konkreetse põllumajandusfirma või taluga, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev. Laias plaanis satuksid aga raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, kes on turumuutuste puhul kergemini haavatavad. Samas kannaksid kahju ka suuremad tootjad, kellel ei jätkuks jõudu turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta. Tulemuseks on väliskapitali üha suurenev sissevool tootmisharusse, mida oleme harjunud eestlaste pärisosaks pidama.
Arvan, et need 25 miljonit eurot, mis mõistagi on suur summa, on samas väike raha, kui kaalul on paljude Eesti talumajapidamiste elu või surm.
i
AIVAR KOKK, riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, IRL
