Riigikogu liige Valdo Randpere on valitud esinduskogu koosseisu meie maakonna häältega. Tegelikult on tema seadusandlikku kokku pürgimisel andnud suure panuse ka naabrid Tartumaalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et muusikast räägime selles loos põgusalt. Pigem avame mõned tahud Valdo Randpere elukäänakutest.
Randpere on nii mõnegi põlvkonna jaoks legend. Palju on neid, kes olid omal ajal šokeeritud tema ja Leila Milleri julgusest hüpata üle raudse eesriide ning asuda elama vabasse maailma. 1984. aastal oli Brežnev küll Kremli müüri äärde maha maetud, nagu ka paar tema ajutist järglast, kuid lootust, et midagi paremaks läheb, õhus väga tunda ei olnud.
Lapsepõlv Lasnamäel
Valdo on Tallinna poiss, kuid sündinud Nõmmel. Paljudele jõgevamaalastele võib see vahetegemine olla arusaamatu, sest kuigi on tegemist ühe ja sama administratiivüksusega, hoitakse linnaosad teineteisest lahus. Nii on ka Nõmmega. Kahe aasta pärast koliti perega Raua tänavale, mis tookord kandis ukraina päritolu vene satiiriku Gogoli nime.
„Mulle meeldis mängida õues ja mäletan ema õpetust, et kui ma peaksin kuhugi ära kaduma ega oska enam koju tulla ja keegi küsib, siis pean ütlema, et olen Randpere Valdo, Heino poeg ja elan Gogoli nurgal,“ räägib avatud ja vaba suhtlusstiiliga Randpere.
Raua tänav jääb Kadrioru piirile ja on arhitektuuriliselt väljapeetud, kuid Valdo pere elas sealse kvartali ainukeses viletsamat sorti hruštšovkas. Seega polnud eriti suur kontrast kolida edasi Majaka tänavale, kus möödus suur osa Randpere nooruspõlvest. Majaka on juba teise tsivilisatsiooni algus ning kahe kultuuriruumi kokkupõrke- ja puutepunkt.
„Elasime Urmas Alenderiga naabermajades. Olime sõbrad. Pae tänaval oli kaks „keemia“ ühikat, kus elasid tingimisi vanglast vabanenud. Kivimurru tänaval oli ka kaks sellist ühikat, millest üks oli Dvigateli töötajate oma. Kontingent ja kombed oli samad. Need majad on alles, kuid kohutavalt räämas. Seal olid alati aknad lahti ja vennad maikades akna peal, taustal valjult mängimas Tom Jonesi „Green, green, grass of home“.“
Randpere meenutab, et vene- ja eestikeelse seltskonna vahel head läbisaamist polnud. „Kõik käis rusikate ja nugadega. Meil oli kahe vahetusega kool. Õhtuseks vahetuseks tehti lastevanemate patrullid, kes pidid tulema kooli ja aitama lapsi koolist koju, et nad peksa ei saaks. Miilits aidata ei suutnud või ei viitsinud. Nõme oli see, et Johannes Lauristini nimelises 16. keskkoolis käisid teises vahetuses just väiksemad lapsed.
Ja nii tulid väiksed koju, kui suured vene poisid olid vabad ja said tulla neid kolkima. Sealt ei saanud tihti normaalselt omal jalal ära tulla. Keegi tarkpea organiseeris siis, kui ma just sain 16, vene ja eesti koolidele ühise passipeo (passe väljastati Nõukogude Liidus alates 16. eluaastast – toim) Sossi klubis. Meie sinna ei jõudnudki, sest läksime all kaklema. Kui sa eesti keelt rääkisid, said lihtsalt peksa.
Huvitav on see, et mul polnud nendega, kellega seal kaklesime, mingeid kontakte. Vene keele õppisin aga jube hästi ära. Ülikoolis olin vene keele testis parim. Tänapäeval ei suuda enam rääkida, küll saan kõigest aru. Pärast, kui olin ülikoolis ja tulin Tartust Tallinna, siis samad venelased teadsid mind nimepidi, patsutasid õlale ja olime kui suured sõbrad. Kõik oli kuidagi väga hästi. Ei oska kuidagi arvata, millal me ära leppisime…“
Siit tuleb välja üks huvitav seos Jõgevaga. Nimelt on samalt Majaka tänavalt Lasnamäe nõlvalt pärit meie haiglajuht, doktor Peep Põdder, kes on küll noorem, kuid kinnitas Randpere sõnu karmist ümbruskonnast. Nad käsid ka samas koolis ning Peebu ema Inge oli Valdo Randpere muusikaõpetaja.
Tänapäeval on see kool suletud ja selle asemel on Kadrioru saksa gümnaasiumi üks osakond. „Vanasti tehti ikka vilistlaste kokkutulekuid, kuid nüüd vist mitte. Pole kuulnud ega ka kutset saanud,“ ütleb riigikogulane kurbus hääletoonis, sest käis Eestisse naasnuna koolist ikka läbi, osales paljudes žüriides jne.
Unistus merest
Mõtet minna juurat õppima kutsub loo peategelane „tagurpidi mõtlemiseks“. Tema soov oli isa eeskujul õppida meremeheks ja minna merekooli. Ta ei välista, et mõte oli kantud ka soovist hõlpsamini välismaale pääseda ja ära hüpata.
Seesugune mõte olla tulnud just siis, kui passi kätte sai. Probleem oli selles, et Eestis kõrgemat merekooli polnud. Olid küll koolid, mis pakkusid mereharidust kas keskeri- või kutseharidusena. Koolid olid enamasti venekeelsed ja üsna sõjaväelise režiimiga. Lähim kõrgemat haridust andev merekool asus kunagise impeeriumi pealinnas Peterburis, tollase nimega Leningradis.
„Ma ei tahtnud Venemaale õppima minna,“ tunnistab Valdo. „Ma ei tahtnud algul isegi Tartusse minna. Esimesed kaks kuud põdesin Tartus, sest sõbrad olid kõik Tallinnas. Otsustasin minna ülikooli õigusteaduskonda ja õppida seal mereõigust. Seda sai ametlikult teha ainult kaugõppes ja siis, kui olid merekooli lõpetanud. Ma lubasin õppida aineid juurde ja teha sellest diplomitöö. Kas ma tahtsin seda õppida sellepärast, et hiljem ära põgeneda, siis pean vastama, et täitsa võimalik.“
Valdo sattus Tiigi tänava ühikasse, mida ta mäletab erilise punkrina juba seetõttu, et kõigile tudengitele ei jätkunud kohti. Mingi aritmeetika järgi sattus osa õppureid elama maja keldrisse kahtlasesse ürituste ruumi. Võimlalaadne ruum, mis oli voodeid täis topitud. „Nii umbes 20–30 inimest ja see mulle ei istunud,“ tunnistas Randpere. „Liiga palju inimesi, üksi ei saanud üldse olla. Osal seltskonnal läks igal õhtul õudseks pidutsemiseks, joomiseks ja karjumiseks. See mulle ka ei istunud. Võisin natuke kaasas olla, aga mingi peoloom ma polnud. Ma pole kunagi joonud, pole õppinud jooma. Paari kuu pärast leidsin eraka ühe vanatädi tagatoas Puiestee tänaval.“
Õigusteaduskonda oli kõva konkurss ja kui miski on raskesti kättesaadav või tollal väga moodsa sõnaga „defitsiit“, siis tekitas see noorel keskkoolilõpetanul kohe huvi. Kuid kindlasti mängis rolli see, et juuraharidusega oli lihtsam töökohta leida ning ka korralik palk koju tuua.
Randperel olid keskkoolis tugevad reaalained. Kui ta keskkoolis nõustajale teatas, et otsustas juura kasuks, ütelnud too, et arvatavasti on ta laisk, sest kõik need, kellel on reaalained tugevad ja lähevad õigusteadust õppima, on laisad. „Sain esimest korda elus teada, et olen võib-olla laisk.“
Juurat õppis ka kolm aastat Randperest varem Molekul ehk hilisem legendaarne poliitik ja arvamusliider Rein Lang. Üks esimesi dramaatilisemaid lugusid, mida ta ühikas kuulis, kõneles sellest, kuidas Molekul, läbistanud klaasakna, lebavat ebakainena sidemeis ja armides. „Pärast sai ta muidugi legendaarseks paljude teiste asjadega,“ räägib Randpere.
Eriala lõpetas tulevane jurist kiitusega. Kiidelda ta sellega ei taha, kuid kiituseks või saatuseks tuleb pidada sedagi, et kõik Valdo lapsed on samuti juristid ja omal alal edukad. Ju siis on kaduma läinud terve seltskond laisku reaalteadlasi. Võta kinni. Aga meie loo peategelane näeb siiamaani õiguslikes tekstides loogilisi seoseid ning naudib neid. Talle jäid tudengipõlves raamatutekstid hästi pähe ning ta suutis tsiteerida lauseid sõna-sõnalt ja lehekülgede kaupa.
Unistus heast Rootsi ajast
Ülikoolijärgsest suunamisest merelaevandusse asja ei saanud, sest selle nurjas plaanikomitee, kes noori juriste paremale ja vasakule jagama pidi. Nii sattus Randpere tollase justiitsministri Erki Silveti abiks, kus ta luges tuhandete lehekülgede kaupa seltsimees ministri asemel juriidilist kirjandust, viies end kurssi põhimõtteliselt kõigi juriidika valdkondadega.
Kuigi plaanid mereõiguse ja laevandusega olid kihva keeratud, tekkis ometi kindel soov ja tahtmine nõukogude roosiaiast välja murda ehk põgeneda vabasse maailma. Nii tegi Randpere isegi ühe poolkatse koos hiljem samuti põgenenud muusiku Rein Rannapiga.
See oli 1982. aastal Ungaris, kuhu mõlemad sattusid küllakutsega. Ungarisse sõideti Rannapi autoga ning idee oli ületada salaja ja sujuvalt Austria piir. Vähemalt oli neil informatsiooni, et nii on võimalik. Aga see osutus jamaks. Kümme kilomeetrit enne piiri võeti nad rajalt maha ja kuulati üle. Keelebarjäär oli ka ilmne, sest ühisosa kohalike mundrikandjatega ei leitud. „Rein uskus aru saavat, et kuskil olevat keegi ohvitser ära tapetud ja seepärast olnud haarang. See meisse küll ei puutunud, kuid oli piisav, et ehmatada ja keerasime tagasi.“
Variant oli saada Tartu riikliku ülikooli 350. aasta juubeli paiku ülikooli delegatsiooni koosseisus Rootsi Uppsalasse, kuid arvatavasti julgeolekukaalutlustel saadeti sinna truu ja usaldusväärne kodanik, ülikooli rektor Arnold Koop koos abikaasaga. „Tema läks ja tuli tagasi.“
1982. aastal tutvus Valdo ka Leila Milleriga. „Esimene asi, mis ma Leilale ütlesin, et ma lähen minema siit. Aga siis jäi see pooleli.“
Justiitsministeerium oli igav ja hall asutus ning mingeid põnevaid välisreise, eriti kapitalistlikkesse riikidesse, loota polnud. Nii sebis nüüdseks juba kinnis-ideega noormees endale koha komsomoli keskkomiteesse, kus terendas võimalusi rohkem. Plaan oli kaval ka selle poolest, et see komitee sai katkestada sundsuunamisi.
Randperest sai kultuuri- ja propagandaosakonna instruktor. „Mõtlesin, mida kiiremini saan reisile, seda parem. Ma polnud aastatki töötanud, kui tekkis võimalus minna Soome Kotka merepäevadele. Reisi võimaldus mulle välismaaga sõpruse- ja kultuurisidemete arendamise ühing.“
Kotka oli Tallinna sõpruslinn ja tollased pealinlased eesotsas Karl Vainoga kinkisid Soome sadamalinnale Lenini kuju. Olgu märgitud, et tolle linna merepäevade ajal on olnud nõukaorjusest lahkujaid veelgi ja eks organid olid juba siis ja hiljemgi ürituse suhtes ettevaatlikud. Ju siis oskas Randpere oma plaane osavalt maskeerida.
Leila Miller ja Valdo Randpere saadeti 1984. aasta augustis kultuuri esindama hoopiski Kukerpillide asemele, kes miskipärast ei saanud tookord minna. Kukerpillid olid tavaliselt ikka koju tagasi tulnud. Arvata on, et keegi tollane punane nina ei suuda tänapäevani endale andeks anda, et selline saatuslik viga tehti.
Soomes oli juba ees üks tuttav jurist, kes laenas noortele raha, et pääseda Viking Line’iga Rootsi, Stockholmi. Tollastele esinejatele eraldatud sandikopikate puhul oli juba arvestatud, sellega laevapiletit turvalisemasse Rootsi osta ei jõua. Ja ka kaasa võetud viinapudelite müügist, mis samuti oli populaarne valuuta aseaine, ei piisanud. „Soome jääda ei saanud, sest olime kuulnud, et Soome annab ülehüppajad Nõukogude Liidule välja. Soomlane Seppo ütleski, et teil on põgenemisel kaks varianti: võib minna hästi või halvasti. Mina teie asemel siiski põgeneks.“
Täit teadmist, kuidas ja mismoodi tegutseda, noortel polnud. Abi saadi juba kohalikelt väliseestlastelt. Ameerika Hääles töötanud Karl Laantee oli üks võtmefiguuridest, kes aitas kontakte leida.
„Kõige rohkem kartsime, et satume kokku kellegagi, kes meid tagasi sokutab või välja annab. Laantee soovitas mulle Juhan Koklat, tollast Eesti Päevalehe peatoimetajat, kes aitas väga palju sidemetega ja viis meid kokku Ants Kippariga, kes oli suurim nõukavastane mees, keda tean ja kes meid kõige rohkem aitas. Iga kord, kui ta läks mööda Nõukogude Liidu saatkonnast, sülitas ta selle värava peale, ja kui seal juhtus valvur olema, siis ütles talle idi damoi… Tema pere võttis meid nagu laste eest. Tundsin, et sattusin õigesse kampa. Kogu Rootsis oldud aja jooksul ei kuulnud ma, et meid oleks kahtlustatud KGB agendiks olemises.
Tänapäeval, kui loen kommentaare, saan teada, et olime Leilaga mitte ainul agendid, vaid ka pedofiilid. Edasi lähevad juba kommenteerijad omavahel kaklema. Me tegime sedavõrd tugevat nõukogudevastast kampaaniat, kuna Nõukogude Liit ei tahtnud meie last välja anda, et raske olnuks uskuda, et üks luureorganisatsioon meil niimoodi käituda lubanuks.“
Jõgevamaa hääled
Randperede tegevus Rootsis oli toimekas ja koos jõuti 1986. aastal ära oodata tütre saabumine vabasse maailma. Ometi läks sel ajal laiali ka nende abielu. Valdo tegeles IT-valdkonnas ja tal olid tänu aktiivsele nõukogudevastasusele sidemed tollaste poliitikutega. Palju rootslased teadvustasid tänu nende perekonna loole, milline oli tollase Nõukogude impeerium tegelik olemus.
Nii on näiteks oluline fakt, et veel siis, kui Eestis käis hoogne taasärkamine ja Vene väed olid sees, korraldas Valdo Randpere Rootsi tulevase peaministri Carl Bildti visiiti Eestisse ja isegi Narva. Ise Valdo kaasa tulla ei tihanud, sest võim oli veel valedes kätes ja kindlasti oleks järgnenud sanktsioonid.
Kirevast elus saab loodetavasti lähiajal raamat. On siis Valdo Randpere laulja, ärimees või jurist, igal juhul on ta ühiskondlikult aktiivne, mistõttu tema valikus olla rahvaesindaja riigikogus, pole midagi imestamisväärset.
Poliitikasse tuli ta juba siis, kui elas taas Eestis. Pikka aega juhtis ta IBMi Eesti haru ja oli edukas tippjuht, avaldades arvamusi leheveergudel ja esinedes konverentsidel. Laiemale avalikkusele sai Randpere uuesti tuntuks laulusaates „Laulud tähtedega“, milles saavutatud võit tekitas elevuse nii mõneski partei või erakonna kontoris. Ja nii veensidki mõjukad reformierakondlased, nagu Igor Gräzin ning Rain ja Keit Rosimannus ta oravaparteisse. Gräzin oli Randpere õppjõud ülikooli päevilt ja mitte tavaline õppejõud, vaid ainus õppejõud, kellega Valdo sõbrunes. „Igor ütles, et nüüd pead tulema Reformierakonda ja nii läkski.“
Jõgevamaalt saadud häältega lubab riigikogulane vastutustundlikult ringi käia ja kinnitab, et kuulab ära kõik probleemid ning aitab, kus saab. Tema telefoninumber on avalik. Kahjuks on miskipärast leitud, et valmisringkonnad on suuremad kui maakonnapiirid, ning tahes-tahtmata tekib olukord, kus see, kes on tuntud Elvas, on täiesti tundmatu Põltsamaal ja vastupidi. See on ka põhjus, miks riigikokku pääsevad piirkonna saadikutena tuntumad nimed.
Valdo hea sõbra Urmas Alenderi tütar Yoko Alender on ka Rootsi taustaga, kuid mingit seost, et ka tema on Reformierakonna ridades, pole. Üks on selge, poliitikas ei lähe Randpere oma põhimõtetega vastuollu ning talle ei meeldi palju kirutud poliittehnoloogia ehk kombineerimine. Ta ei karda väljendada oma toetust samasooliste abielule, sest see, kellega koos elada või mitte, on inimese isiklik asi. Seksuaalne sättumus ei ole kellegi süü. Mölakaid on kõigi hulgas, sättumusest hoolimata.
Randapere on rahul oma positsiooniga riigikogus ja ministriks saada pole ta soovinud. Kui, siis väliskaubanduse ja IT ministriks.
„Kevade“ tegelastest peab Randpere ennast pigem Tootsiks. Kelleks siis veel? Kuigi Imelik mängis ju pilli ja meeldis Teelele tegelikult rohkem. Leila Milleriga saab Valdo Randpere hästi läbi ja mis veel paremat tahta. Ka maapaost sai paiksus.
INDREK SARAPUU
