Nii riigil, omavalitsustel kui kodanikuühendustel on riigikaitse ja sisejulgeoleku tagamisel täita kõigil oma roll ja vaid ühine tegevus ning kohustuste võtmine tagavad kodanike kindlustunde.
On valdkondi nagu riigikaitse ja sisejulgeolek, kus nii riik, omavalitsused kui kohalikud inimesed ja kodanikuühendused peavad koostööd tegema, mitte üksteise otsa vaatama ja teiste tegevust ootama või üksteist tegematajätmistes süüdistama. Riigikaitse ja sisejulgeolek on tegelikkuses ja eriti kohalikul tasandil palju tihemini seotud, kui seda ollakse harjutud käsitlema. Usun, et riigikaitselise seadusandluse uuendamine lähiaastatel annab sellele selgema aluse.
Kohalikul omavalitsusel, mis kõige lähemal inimesele ja inimeste endi poolt valitud, on parim informatsioon nii murekohtadest kui kohalikest võimalustest oma piirkonna turvalisuse ning sisejulgeolekuvõrgustiku kujundamisel. Kaitseliidu kohalik juht või päästepealik on sageli aktiivne ka kohalikus volikogus, politseikonstaabel teab oma piirkonna inimesi nime ja nägupidi ja saab kohaliku võimu poolt toetust ja tunnustust. Kohalikul tasandil on inimeste rollid põimunud ja see saab olla pigem tugevuseks kui takistuseks.
Kindlasti ei tohiks kokkuhoiu või mingil muul põhjendusel hakata pikendama abistaja abivajajani jõudmise aega. On teenused, nagu näiteks päästeteenistus, kus erinevalt enamusest riigi poolt pakutavast peab riik jõudma inimeseni mitte vastupidi. Seda sõna otseses ja füüsilises mõttes ning ka internetilahendused siin ei aita. On oluline mõista, et päästeteenistuse tugevuseks ongi reageerimiskiirust tagav üle-eestiline komandode võrgustik, mitte koondumine regioonikeskustesse.
Lisaks sellele on nii omavalitsustel kui ka inimestel endil võimalus läbi vabatahtlike päästeorganisatsioonide arendamise ja toetamise anda oma kodukoha turvalisusesse märkimisväärset lisaväärtust. Head eeskuju leiab kõikidest maakondadest.
i
MATI RAIDMA, Reformierakond, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees
