Hakkame Eestis jõudma ajajärku, kus meil ei jagu mitte ainult keevitajaid, IT-spetsialiste, kaubanduskeskuste müüjaid ja maasikakorjajaid. Enam pole võtta ka volikogudesse otsustajaid ja ettevõtetele tegevjuhte, sest ühed ja samad inimesed peavad täitma järjest enam tööülesandeid.
Loomulikult tuleb arvestada, et Eesti ongi väga väike ja kes teeb, see jõuab. Meie inimeste ettevõtlikkus on igati tunnustust väärt. Probleemi tuum on, et me ei usalda otsustusehoobasid enda käest kasvõi ajutiseltki ära anda. Inimlik ju. Inimlik on seegi, et meie kõigi ööpäevas on 24 tundi ja meie energia vajab taastamist. Mitte ainult õpetajal või ehitajal, vaid ka juhtidel.
Tänaseni kütab kirgi Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimehe lugu, kus Deniss Boroditši ei saa aru, et linna mõistes on tema ametikoht nagu ministri oma. Ning seega ei saa ta olla volikogu liige, sest see oleks nagu ministri töö jätkamine riigikogus. Kas te kujutate ette olukorda, et RMK juhatuse esimees oleks ühtlasi riigikogu liige?! Olukord on ju sama, lihtsalt järgmisel tasandil.
Teine kirgi küttev teema on aga veelgi kõrgema lennuga. Vallavalitsuse otsuste tegemisel ei osale vallavalitsuse või -volikogu liige hääletamisel, kui küsimus puudutab temale kuuluvat ettevõtet. Tunduvalt keerulisem on olukord, kui ministrile alluv ametkond või sihtasutus hakkab tegema otsuseid oma ministril ettevõtte rahastamise osas. Nii lihtne ja inimlik on siin libastuda. Kas mäng väärib ikka küünlaid? Pean siin muidugi silmas sellel suvel raketina suurde mängu sööstnud riigihaldusministrit Janek Mäggi ja tema jätkuvat asjatamist oma suhtekorraldusfirmas Powerhouse.
Need on muidugi kaks täiesti erinevat lugu, sest esimesel juhul tahetakse omada lihtsustatult nii seadusandlikku kui täideviivat võimu. On ju Tallinna linnas siiski kõrgeim võimuorgan volikogu ja TLT linnavõimule alluv ettevõte.Teisel juhul on lugu palju lihtsam ja inimlikum. Ilmselt on tegu sellega, et minister on sunnitud kuskilt juurde teenima, sest meie ministrite palgad lihtsalt ei küüni Tallinna linna ettevõtete juhtide tasemele.
Kas tõesti on normaalne, et nii vastutusrikka ja ajamahuka töö kõrvalt, nagu seda on ministritöö, jõuab töötada veel tegevjuhina ka oma ettevõttes? Tegemist pole mõne tavapärase tootmisettevõttega. Tuletan meelde, et õige pea palkavad erakonnad suhtekorraldusfirmad valimistevankri ette. Tegelikult on seda juba tehtud.
Minu jaoks jäävad härra ministri selgitused segaseiks ja kaheldavaiks. Ma ei usu, et poleks võimalik mõneks ajaks oma väikeettevõtet nö stand-by peale panna või leida mõni hea kolleeg, kellele firma juhtimine ajutiselt anda.
Mina igatahes ootan just riigihalduse ministrilt enam riigimehelikkust.
ELO LUTSEPP, Vabaerakonna juhatuse liige
