Miks peaksime maksumaksjatena olema rahul ametnikega, kes mõtlevad, et riigile kuuluv kuulub ka neile?
Korruptsioon ja sellesse suhtumine on kinni ühiskonna väärtushinnangutes. Nõukogude okupatsiooni ajal oli riigiga opositsioonis olemine pigem auasi. Täna on meil oma riik, kuid vastutustundetu suhtumine riigi varasse jätkub. Selle üheks väljenduseks on ka hukkamõistev suhtumine korruptsiooni kohta info andjatesse. “Koputaja” tähendas kunagi nõukogude võimu alandlikku ja kaaskodanike suhtes reetlikku teenrit. Kummalisel kombel tahetakse täna sama tiitel kleepida neile, kes on riigi, see tähendab kõigi kodanike ühisraha kõrvaletoimetamise vastu. Aeg on aru saada, et aus riik on meie kõigi huvides.
Otsest kannatanut nagu polegi
?Korruptsiooni vastu tuleb ennast kindlustada enne, kui korruptsioon kindlustab end meie vastu!? ütles kunagine Ameerika president Thomas Jefferson.
Eesti korruptsioonitase ei ole maailma mastaabis küll kõrge, kuid viimastel aastatel on selles süüdi mõistetud rida kõrgemaid riigiametnikke, teiste seas ka kantslereid ja kohtunikke. Korruptsioon õõnestab riigi ja selle kodanike vahelist usaldust rohujuure tasandil ning lisaks rahalisele kahjule avaldab ta riigi ühtsusele ka otsest moraalset kahju.
Seetõttu olemegi seadnud korruptsiooniga võitlemise üheks oma prioriteetidest ja koostanud strateegia ?Aus riik?.
Arvustatud on abinõusid, mida korruptsioonistrateegia raames rakendatakse korruptsioonijuhtumite kohta info saamiseks. Korruptsioon on hästi varjatud kuriteoliik ja rahvusvaheline statistika näitab, et ligikaudu 70 protsenti korruptsiooni- või pettusejuhtumeid tuleb ilmsiks tänu vihjetele või juhuslikult, vähem suudetakse neid tuvastada auditite ja muu süsteemse lähenemise abil.
Erinevalt röövimisest ei ole korruptsiooni puhul sageli otsest kannatanut, kes annaks kuriteo toimumisest teada, ning mõlemad pooled on reeglina huvitatud sobingu saladussejäämisest.
Vihje alusel süüdi ei mõisteta
Just seepärast on ühe korruptsiooni vastu võitlemise meetmena juba sisse seatud vihjetelefon (tel 61 21 500), millel inimesed saavad anda infot võimalikest korruptsioonijuhtudest. Loomulikult ei hakata kedagi pelgalt vihje baasil süüdi mõistma, seetõttu on asjatu see kartus, et vihjetelefon võib olla n-ö halbade naabrite omavaheline kättemaksuvahend – anonüümne vihje ei ole tõend.
Nagu ka teiste kuriteoliikide puhul, on uurijale igasugune info kasulik, mis aitab uurimises edasi liikuda ja tervikpilti kokku panna.
Korruptsioonivastase võitlusega on juba süsteemselt ja tõhusalt tegeldud kõrge korruptsiooniriskiga riigiametites, eelkõige politseis ja tollis. Samal ajal on selgelt vähe tähelepanu pööratud korruptsioonikuritegude avastamisele ja uurimisele linna- ja vallavalitsuste tasandil
– üksikutes omavalitsustes on loodud sisekontroll, puudulikust väliskontrollist ei maksa rääkidagi.Samas on kohalike omavalitsuste puhul korruptsioonirisk mitmeplaaniline ning vaieldamatult kõrge ? seal otsustatakse maaga seotud küsimusi, antakse erinevaid lubasid, tehakse hankeid, vallatakse kohaliku tegevuse seisukohalt kriitilise tähtsusega infot, kusjuures otsuseid teeb tavaliselt kitsas ring ametnikke.
Korruptsioonivastane strateegia ?Aus riik? näeb ette rea tegevusi korruptsiooni ohjamiseks just kohalikul tasandil, üheks näiteks on korruptsioonijuhtumitele spetsialiseerunud politseinikud, keda juhib piirkonna korruptsioonivõitluse eest vastutav prokurör.
Korruptsiooni? ja ametialaste kuritegude uurimisele pühendub üle Eesti kokku umbes 75 uurijat ja prokuröri, kellest paljud on varem tegelenud majanduskuritegude paljastamisega, mis oma keerukusega on piisavalt heaks kogemuseks, et nüüd edukalt korruptsiooniskeemide lahtiharutamisega hakkama saada.Strateegia ?Aus riik? abil tahab riik hea seista selle eest, et tema kodanike raha kasutataks ausalt ja eesmärgipäraselt. Raha, mis mõeldud teie laste koolide heakorrastamiseks või näiteks Põltsamaa lossikompleksi renoveerimiseks ei tohi sattuda korrumpeerunud ametniku isiklikku rahakotti.
Justiitsminister Ken-Marti Vaher
