Küsisin 2017. aasta suve esimesel päeval oma vanalt healt tuttavalt, kes suure osa oma elust on olnud seotud Võrumaa kohalike omavalitsuste tegevusega, mis ikkagi saab selle aasta lõpuks meie kohalikest omavalitsustest kui haldusreform peaks selleks korraks mingisse vahejaama jõudma.
Kui vaadata halduse ajalugu Eesti alal, siis usk mingist “lõpplahendusest” ei saa selle teema puhul kuidagi olla tõsine jutt. Minu tuttav ütles, et 2017. aasta lõpuks võiks Eesti alal olla siis 70-80 valda. Tuletasin oma tuttavale meelde, et 19. sajandil, kui vallad hakkasid mõisatest eralduma, oli neid enam kui tuhat.
Võimu on tsentraliseeritud juba ammu
Juuni alguses oli võimalus osaleda Jõgeva valla üritusel, millega meenutati aastat 1867, millest loeb oma algust tänane Jõgeva vald, mis juba sügiseks peaks liituma nelja naabervallaga ja saama meie mõistes hiigelvallaks, sest selle valla maad algavad juba Tartu piiridelt ja ta ulatuks Pepsi järve kaudu Venemaa piirini. Kuid see Jõgeva valla 150. sünnipäeva tähistamine meenutas aastat 1866, kui kuulsa reformaatori Mihhail M. Speranski käe all õppinud keiser Aleksander II (1818-1881) andis välja oma kuulsa ukaasi, millega Liivimaa vallakogukonna seadus pani aluse valla omavalitsuste asutamisele.
Juba aastatel 1866-1917 püüdis Vene impeeriumi keskvõim tsentraliseerida võimu suuremate valdade kätte ja nii oli juba Eesti Vabariigi alguseks enam kui tuhandest vallast järel vähem kui nelisada valda. Eesti Vabariigi sünni järel oli esialgu riigil tegemist, et Narva jõe taga ja Setomaal uusi valdu luua, et kogu Eesti riigi alal oleks kohalik omavalitsuste süsteem ühtne, kuid samas tõusetus ikka ja jälle ka küsimus, kas mitte riigi territooriumil ei peaks vähem valdu olema.
Kuid meie kohaliku omavalitsuste süsteemi ja ülesannete ajaloo mõistmiseks tasuks meenutada, et vähemalt keiser Peeter I ajast loodi Vene impeeriumis lisaks tsiviilhaldusele ka paralleelhalduse süsteem ja selleks oli sõjaväeliste ülesannete haldamise süsteem. Kindralkuberneri tiitliga mehed pidid riigis korraldama, et suure impeeriumi suur sõjamasin omaks alati vajalikul hulgal sõdureid, aga ka sõjaväele vajalikke vahendeid, relvatarneid, mis lõppkokkuvõttes tähendas ka küllalt proosaliste vajaduste rahuldamist.
Sõjaväeringkondade roll Vene riigis tähtis
Me mõistame Vene impeeriumi ajaloos eksisteerinud haldust palju paremini, kui teeme endale selgeks, kui tähtsal kohal on ka 21. sajandil Vene riigis sõjaväeringkondade roll ning jõuame kohaliku halduse madalaimale astmele pandud sõjaliste ülesannete kirjelduste juurde. Venemaa kaasaegse suure armee jaoks relvakandjate arvestus on just kohalike omavalitsuste kohustus. Vajadusel need relvakandmiseks kohustatud kiiresti üles leida, oli kogu nõukogude ajal Eestis eksisteerinud külanõukogude keskne ülesanne.
Tuues siin vaid üksikuid näiteid kaugemast ajaloost, tasub meenutada, et see mida eesti keeles kohalikuks omavalitsuseks nimetatakse, kannab endas alati päris suures osas kohustusi, mida riik ehk keskvõim püüab panna kohalike omavalitsuste õlule. Seetõttu eesti keeles levinud väljend, et valitsus nimetab ennast riigiks, et kuidagi eristuda kohaliku omavalitsuse tasandist, on tegelikult terminoloogiliselt vale.
Jah, keskvõim on tegelikult pidevalt hädas endale võetud ülesannetega ja on ikka ja jälle kasutanud soodsaid hetki, et tõsta mingi osa “riigi ülesandeid, mida võiks maksumaksja eeldada riigilt vastuteenena makstud maksude eest” täitmiseks kohalikule tasandile. Kuni 1866. aasta vallakogukonnaseaduseni olid need ülesanded suuresti mõisate kanda. 1866. aasta seadus oli tegelikult suureks murranguks, sest vallad pidid üle võtma magasiaidad, et tagada ise viljavarud ja nende haldamise; samuti läks vallalaegas (valla maksud) ja maksude kogumine valla volimeeste kogu ja nende poolt palgatud vallapolitsei kätte; ka tuli valdadel üle võtta täielikult vallakohtu ülesanded.
Kuid veelgi suurem oli kohustus koolide ülalpidamine ning valla alal elavate inimeste sotsiaalteenuse osutamine (iga vald toidab omad sandid ja vaesed). Vene keiser Aleksander II ja tema järglaste ajal loodi tegelikult põhialused haldussüsteemile, millele keskvõim püüab toetuda Eestis ka 21. sajandil. Kui me tahame Eestis leida valdkonda, mille kujunemist 20. sajandil Konstantin Päts juristina ja poliitikuna kõige enam mõjutas, siis on kindlasti esirinnas kohalike omavalitsuste süsteemi keskvõimukesksemaks muutmine.
Reformide taga ka geograafide teaduslikud huvid
Poliitilist kriisi, 1930ndate aastate suure majanduskriisi ajal, kasutades viidi just Konstantin Pätsi juhtimisel läbi valdade kontsentreerimise aktsioon, mille tulemusena jäi Eesti alale vaid 248 valda, kellele pandi 1937. aasta vallaseadusega väga suur osa olulistest riiklikest ülesannetest (Riigi Teataja 1937, nr. 32, art. 310). Kui tuletame meelde selle vallaseaduse paragrahvi kümme, kus kirjas valdadele pandud kohustused, siis me leiame, et vallad vastutasid omavalitsuse varade valitsemise eest; hoolitsesid rahvahariduse eest, asutades koole- ja kasvatusasutusi. Hoolitsesid koolimajade ehitamise eest ning õppe- ja kasvatusasutuste maaga- ja sisseseadega varustamise eest, kontrollisid koolikohustuse täitmist; võtsid osa koolide valitsemisest ja ülalpidamisest; hoolitsesid rahvatervishoiu ja arstiabi andmise eest, samuti suvitus- ja ravitsuskohtade heakorra eest; asutasid matmispaiku (surnuaedu); hoolitsesid elanikkonna kõlbelise taseme tõstmise eest; hoolitsesid riigi- ja vastavate omavalitsusasutiste korralduste täitmise eest kohapeal; samuti täitsid muid valitsemise ülesandeid, kuivõrd need pole pandud keskvõimu teiste asutiste ülesandeks.
Tartu ülikooli geograaf Taavi Pae on seletanud enne teist maailmasõda Eestis läbiviidud haldusreformi läbiviimise (mis küll formaalselt läbi viidi, kuid teine maailmasõda ei lasknud sel reformil end positiivselt näidata) tagamaid.
Aastaks 1939 läbi viidud reformid said teoks Eesti Vabariigis vaid nendes konkreetsetes poliitilistes oludes, mis sel ajal valitsesid. Konstantin Pätsi veelgi tugevam võimuletõus aitas just haldusreformi läbi viia sellisel kujul nagu see läbi viidi.
Teiseks olid selle reformi taga mitmete Eesti geograafide teaduslikud huvid (eelkõige mängis juhtivat rolli siin Edgar Kant), kes just sel ajal sai valmis oma uurimustega eestlaste ruumilisest paigutusest. 1934. aastal oli päevakorras samuti maaomavalitsuste kaotamine ning see pidi endaga kaasa tooma valdadele pandud ülesannete suurenemise. Meie poliitikute jutt nn riigi teenusest koha peal, on suuresti demagoogiline, sest keskvõim on alati andnud teatud ülesannete, mida keskvõim riigi ülesandeks nimetab, täitmise ikkagi kokkuvõttes valdadele. Taavi Pae arvates toetas teise maailmasõja eelset haldusreformi ka 1934. aastal läbi viidud rahvaloendus, sest see aitas saada reformi läbiviijatel uusimaid andmeid elanikkonna paiknemise kohta, mis kergendas keskvõimule vajalike muudatuste tegemist.
Huvitav on märkida, et juba enne teist maailmasõda pidasid Edgar Kanti õpilased omavalitsuse optimaalseks suuruseks Eestis 2000-3000 hinge (vallakodanikku).
PEETER JÄRVELAID
