Eestis tarbiti 2012. aastal 10,4 liitrit puhast alkoholi inimese kohta. Kui arvestada ainult täiskasvanuid, siis oli see näitaja 12,3 liitrit inimese kohta, selgub alkoholi aastaraamatu 2013 andmetest. Kui võrrelda pisut naabritega, siis on Eesti elanike alkoholitarbimine põhjanaabritest suurem.
Juuli tõi kaasa muudatused seoses avalikus kohas alkoholi tarbimisega. Nüüd võib avalikus kohas alkoholi tarbida, kui see ei häiri kaaskodanikke. Muudetud korrakaitseseaduses jäävad ainsaks piiranguiks laste- ja terviseasutused: koolid, lasteaiad, haiglad, ka bussipeatused. Küll on seaduses mööndus, et avalikus kohas alkoholi tarvitamine ei tohi teisi inimesi häirida. Aga me, inimesed, oleme ju nii erinevad – erinevad on ka valulävi, tõekspidamised, suhtumine keskkonda jne. On arusaamatu, et seadusemuudatusega saab seatud halvemasse olukorda see isik, keda avalikus kohas mõne teise isiku alkoholi tarbimine häirib ja ta peab hakkama tõestama, et see teda tõepoolest häirib. Tõlgendamise küsimusi tekib seoses seadusemuudatusega palju.
Kuidagi ei saa olla nõus võimul olevate poliitikute õigustusega, et avalikus kohas alkoholi joomist lubava muudatuse tingis politsei ressursside piiratus, et senise seaduse täitmist tagada. Või et seadusemuudatuse eesmärgiks on vähendada keelde ja käske ning anda rohkem vastutust kodanikele endile.
Veel kevadel kiitis valitsus heaks alkoholipoliitika rohelise raamatu põhimõtted ja abinõud alkoholi tarvitamise, turvalise keskkonna loomise ning alkoholist tingitud kuritegevuse, sotsiaalsete probleemide ning tervisekahjude vähendamiseks. On kurb, et riigi terviklik alkoholipoliitika astub ühe sammu edasi ja kaks tagasi.
Kui riik ei piira, tuleb kohalikul võimul sekkuda
Pole õige, et riigis on palju erinevaid alkoholipoliitikaid, st igas omavalitsuses kehtivad erinevad nõuded. Toimiv ja tulemuslik saab olla vaid üks, terviklik riiklik alkoholipoliitika.
Kuid põhjendatud olukorras saab omavalitsus rakendada piiranguid, lisades nende kohtade hulka, kus alkoholi ei tohi tarbida, veel laste ja tervisega seotud kohti, näiteks mänguplatsid ja terviserajad, kinnitada määrusega avalike ürituste tüübid, kus alkohoolsete jookide müük (ja tarvitamine) on keelatud, näiteks spordiüritused, kultuuriüritused, laste osalusega üritused, jne. Küllap tehakse politseitöötajatega selles osas koostööd ja kehtestatakse piirangud, töötatakse välja nn kohalik alkoholipoliitika. Kuid selline tegevus saab olla üleriigilisele poliitikale vaid toeks.
Alkoholiaktsiisist laekuvat lisaraha tuleks kasutada rahva tervise edendamiseks
Alkoholi kättesaadavus – müügi- ja tarbimiskohtade arv ja alkoholi hind – on kindlasti oluline alkoholi tarbimise mõjutaja. Kaaluda tuleb alkohoolsete jookide hinna reguleerimist neile seatava aktsiisi kaudu. Alkoholiaktsiisist laekuvat lisa ei tuleks kasutada mitte eelarveaukude lappimiseks, vaid suunata sihtotstarbeliselt inimeste tervisekahjude vähendamiseks, s.h raviks.
Olukorras, kus tarbitakse suurtes kogustes alkoholi ja kus alkohol on noorte ja laste seas küllaltki popp, on alkoholipoliitika liberaliseerimine ja selline äsjane seadusemuudatus äärmiselt kahetsusväärne.
Ärgem kartkem, alkoholipoliitika keelud ei ole toonud kaasa politseiriiki, küll annavad alust arvata, et seeläbi vähendame keskkonnas neid võimalusi, mis avavad uksed laste ja noorte alkoholitarvitamisele.
MAI TREIAL, Jõgeva linnavolikogu aseesimees
