Kui taasiseseisvunud Eestis perearstisüsteem käivitati, oli Põltsamaal arstiametit pidav Riho Pettai üks julgetest, kes just perearstiks saada otsustas. Praeguseks on ta selles ametis töötanud pea viisteist aastat.
Riho Pettai on sündinud küll Tartus, kuid elanud kogu oma elu Põltsamaal. Sünnikoht on Tartu seetõttu, et tema ema tollal seal õppis. “Mäletan ennast juba lausa beebieast alates. Praegugi on mul meeles, millises hällis ma magasin ja millise abivahendiga käima õppisin. Tollel ajal müüdi selliseid päris pisikestele lastele mõeldud kärusid, mille abil enne aastaseks saamist käimise selgeks sain,” meenutas ta.
Lasteaeda vanemad Rihot ei pannud. “Ema töökoht oli selline, et ta sai mind tööle kaasa võtta.”
Riho Pettai elukohaks oli siis kahekorruseline kortermaja Pajusi maantee ääres. Selle maja ja raamatukoguhoone vahel oli palju ruumi, kus lapsed koos mängisid ja jooksid. Seal Riho oma aega põhiliselt veetiski, õdesid-vendi tal ei olnud. Temaga ühes majas elanud inimestest töötasid paljud tollel ajal tuntud metallitöötlemisettevõttes Progress, mis oli praeguse Kitzinger-Progressi eelkäija. Seal töötas ka Riho isa. “Isa tegeles nii freesimise kui ka treimisega, tegelikult töötas ta ka tollases Põltsamaa EPT-s (Eesti Põllumajandustehnika – toim). Mäletan et isa töötas hommikupoolikul Progressis ja õhtupoolikul läks EPT-sse, kus töö õhtul kella üheteistkümneni. Ema töötas siis kusagil aiandis, kuid selle aiandi nime ma enam ei mäleta. Mingil ajal oli ema hoopis kodune ja hiljem asus tööle Kuristal.”
Palgatöö kõrvalt jätkus Riho vanematel jõudu ja energiat Põltsamaale majagi ehitada. “Olin neljandas või viiendas klassis, kui me oma majja kolisime. Sealt alates tuli mul juba kõikvõimalikke koduseid töid tegema hakata. Meie maja asub Põltsamaal Tamme tänaval, linna servas. Siis oli seal pea kõigil peredel ikka paar põllulappi, kus õhtuti ja puhkepäevadel tegutseda tuli.”
Huvitus raadioasjandusest ja fotograafiast
Riho Pettai koolitee algas 1968. aastal. Et kodu otse raamatukogu vastas asus ja kooli minemise ajaks oli tal lugemislembese poisina enamik lasteosakonna raamatutest läbi loetud. Koolimajagi asus Riho Pettai kodust teisel pool teed ja kooliteest kui sellisest niisuguses kohas elades rääkida polnud võimalik.
Juba koolipoisina köitsid Rihot enamikust lastest veidi teistsugused huvid. “Mina isetegevusringides kaasa ei löönud, käisin hoopis fotograafia- ja raadioringis. Fotoringi juhendas siis füüsikaõpetaja Valter Vunk ning raadioringi Kalju Tetlov. Mäletan oma esimest fotoaparaatigi, see oli Smena 8M. Hiljem oli mul natuke täiuslikum aparaat — Zenit. Raadiohuvi tekkis tänu mitmetele minu sõpradele. Panime ise raadiovastuvõtjaid kokku ja katsetasime, kuidas need töötavad. Üks huvilistest oli mu oma pinginaaber Arvo Liiver ja teised olid natuke vanemate klasside poisid. Mäletan sedagi, et panime kokku neljaosalise kahe võimendiga varustatud antenni, millega Soome telekanaleid püüdsime. Lausa igal õhtul Soome pilti ette ei tulnud, kuid enamikul õhtutel õnnestus see ekraanile tuua. Taidluse vastu mina huvi ei tundnud ja ausalt öeldes poleks mul selleks ka aega jäänud. Pidudel käija tüüp ma ei olnud. Sellel ajal, kui teised peole läksid, panin mina hoopis raadiovastuvõtjaid kokku või lugesin. Vahel leidsin siiski aega ka kalal käimiseks, õng oli mul olemas. Põhilised kalapüügipaigad olid ikka siinsamas Põltsamaa jõe ääres ja vahel ka Kamari paisjärve ääres. Tagantjärele võin ennast küllaltki korralikuks koolipoisiks nimetada ja mingeid rumalusi mul küll sellest ajast ei meenu,” tõdes tänane tohter.
Tõsine õppimissoov pärast keskkooli
“Kui natuke vanemaks sain, käisin vahel isal töö juures abiks. Isa kõrvalt õppisin ära nii freesimise, treimise kui ka keevitamise. Vahel paneb ennastki imestama, kuidas see kõik tuli. Mu ämmal on Pikknurmes suur majapidamine ja kõik metallitööd, mis seal teha on vaja, teen alati ise. Need oskused on minuga lapsepõlvest kaasa tulnud. Mis seal salata, eks oma kätega millegi valmis tegemine on ka rõõm,” tunnistas Riho Pettai.
Tõsine soov õppida tekkis tal enda sõnul siis, kui ta keskkooli oli lõpetanud. Üsna erakordne on, kui inimesel on juba kolme-nelja aasta vanuselt selge, kes temast tulevikus saama peaks. Riho Pettai kinnitusel temaga just nii oligi. “Täpsemalt öeldes oli minu sooviks õppida bioloogiat, loodusteadust või arstiteadust,” rääkis praegune perearst.
“Samas tuleb tunnistada, et lõpliku valiku nende võimalike erialade vahel tegin alles ülikooli sisse astumise aastal. Kuid ma ei asunud Tartu Ülikooli õppima siiski mitte kohe pärast Põltsamaa Keskkooli lõpetamist 1979. aastal, enne õppisin ühe aasta Tartu Meditsiinikoolis. Õpingud läksid mul seal edukalt ning pakuti võimalust asuda edasi õppima Tartu Ülikooli. Nii ma siis otsustasingi.”
Arstiteaduskonnas, nagu ka paljudes teistes teaduskondades, tehakse lõplik erialavalik alles õppimise käigus. Alguses õppis Riho Pettai molekulaarbioloogiat ja tema unistus oli asuda teadustööle. Tema õpingute ajal, 1983. aastal suri aga tema isa ja nii tuli Rihol materiaalsetel kaalutlustel teadustöö asemel arstiamet valida.
Riho Pettai mäletab, et õppimist oli arstiteaduskonnas kõvasti. Ühiselamus tal elada ei tulnud, sest leidis endale ajutise kodu Tartus Tamme linnaosas ühe peretuttava juures. “See ei tähenda, et ma ühiselamuelust lausa kõrvale jäin. Käisin päris sageli oma sõpradel ühiselamus külas ja elasin enda arvates aktiivset tudengielu. Kui keskkooli ajal olin ma väga harv pidudelkäija, siis ülikooli ajal käisin ma üliõpilaste pidudel keskmise üliõpilase kombel,” meenutas ta.
Ühine bussisõit viis tulevase kaasaga kokku
Ülikooli ajal tutvus Riho ka oma tulevase abikaasa Üllega, kes elas Pikknurme kandis ja sõitis sageli sama bussiga Tartust töölt koju. Nii said nad sageli nii Tartu bussijaamas kui bussis kokku. 1986. aasta novembris, kui Riho veel tudeng oli, peeti ühes Puurmani jõe ääres asunud turismikompleksis maha uhke pulmapidu. Kui arstidiplom käes, tuli vastsel tohtril ja tema abikaasal langetada otsus, kuhu elama minna ja kus tööle asuda.
“Tegelikult oleksin ma võinud jääda ka Tartusse tööle, aga perekondlikust kaalutlusest lähtuvalt langes meie valik Põltsamaa kasuks. Mul tuli olla toeks ja abiks siin üksi jäänud emale,” rääkis Riho Pettai.
“Asusime Põltsamaale tööle ning elama 1988. aastal, laulva revolutsiooni harjal,” meenutas ta. Alguses töötas Riho Pettai samaaegselt Põltsamaal Viljandi maanteel asunud polikliinikus ja Lossi tänava haiglas. 1990. aastal sündis perre poeg Rein ning kaks aastat hiljem, 1992. aastal Rain. Praeguseks on mõlemad pojad lõpetanud Põltsamaal gümnaasiumi ja õpivad Tallinnas. Rein õpib Mainori Kõrgkoolis kolmandal kursusel majandust ja arvutidisaini, Rain Tallinna Tehnikaülikoolis energeetikat. Kus noormehed tulevikus tööle võiksid hakata, seda nende isa praegu öelda ei oska. “Põltsamaa see koht kindlasti ei ole. Iseküsimus on, kas nad leiavad endale tööd Eestis või hoopis kusagil piiri taga,” arutles tohter. “Noorte mõte kipub praegusel ajal tõesti välisriikide suunas liikuma, samas võib elu selles osas oma korrektiive teha. Tuleb tunnistada, et sissetuleku mõttes on Eestis töötamine küllalt mõttetu. Paraku ei saa elus kõike rahaga mõõta.”
Iga köhatamise peale arsti ei kutsuta
Riho Pettail on sageli nädalas kuni 50 töötundi. Tema töönädal koosneb kahest kuni kolmest osast. Sinna mahuvad nii patsientide vastuvõtmine, paberimajandus kui ka enesetäiendus. “Vahel on tulnud nädalavahetustel paberitega tegelda, näiteks patsientide puude määramise taotlusi täita. Mingil ajal sai lisatööna ka geenivaramuga tegelda ja siis venisid töönädalad vahel lausa 70-80 tunni pikkusteks,” rääkis arst. Viimasel ajal on tal vähemaks jäänud koduvisiite. Tohtri enda hinnangul tuleneb see muutustest inimeste mõtteviisis.
“Iga köhatamise peale enam arsti koju ei kutsuta. Eelmise riigikorra ajal tuli gripihooajal teha päevas 10-15 koduvisiiti. Eks igaüks meist võib ise välja rehkendada, kui palju kilomeetreid tuleks läbi sõita näiteks nelja Põltsamaa linna ümbruses elava haige juurde, kui üks neist elaks Puurmanis, teine Kalanas, kolmas Vägaris ning neljas Rõstlas. Esiteks kuluks sõitmise peale arsti tööpäevast suur hulk väärtuslikku aega ja samas poleks kodus võimalik ära teha ka esmavajalikke analüüse, seetõttu pole koduvisiidil ka kuigi suurt väärtust,” rääkis Riho Pettai.
Eesti taasiseseisvumise järel käivitati Eestis perearstisüsteem, mis eeldas tohtritelt põhjalikku ümberõpet. Selle tee valis ka tema.
Arst ja psühholoog ühes isikus
Praeguseks on Riho Pettai perearstina töötanud juba umbes viisteist aastat. Tohtri enda sõnul on Põltsamaal arstitöö eripäraks, et suurema osa klientidest moodustavad vanemad inimesed. Samas on inimeste tervis tema kinnitusel tasapisi paremaks muutunud.
“Inimeste eluviis on muutunud, samuti toitumine. See pikendab eluiga, aga stressi on praegu rohkem. Arstina teeb rõõmu teadmine, et ka südame- ja veresoonkonnahaigused on hakanud tasapisi vähenema,” rääkis perearst. Lisaks tervisega tegelemisele tuleb arstil sageli olla ka psühholoogi rollis, sest patsiendid räägivad oma perearstile sageli ka muudest muredest. Keskeas inimesed kurdavad enamasti majanduslike probleemide üle. Perearstina teab Riho Pettai näidet, kus alguses tema juures käinud perepea oli sügavas mures oma pere majanduslike probleemide pärast. Mõni kuu hiljem astus aga üle arstikabineti läve särasilmne ja naeratav mees, kes rääkis uhkustundega, kuidas temagi nüüd ennast inimesena tunneb ja kuidas ta oma pere asjad lõpuks korda sai. Mõistagi toimus see kõik tänu piiri tagant leitud tööotsale.
Hobideks aega ei jää
Hobidest rääkides tunnistas arst, et ega tal vaba aega kuigi palju pole. Seda, mis on, täidab ta enamasti lugedes või ämma majapidamises tegutsedes.
“Tegelikult saaksin ehk tööle asuda ka teisele poole Soome lahte. Samas olen siin nii kaua oma majapidamise ja naise lapsepõlvekodu kallal tööd teinud ning neid edasi arendanud, et ei tahaks kuidagi seda kõike võõrsile tööle minemise pärast käest ära lasta. Minu tehtud tööl on piisavalt suur emotsionaalne väärtus, sellest niisama loobuda ei tahaks,” arutles perearst.
Kui jutt reisimisele läks, selgus, et nn läänemaailma pole ta veel sattunudki. “Minu reisid on seni piirdunud kunagise suure Nõukogude Liidu avarustega. Kui tänavune aasta välja arvata, siis on kõik minu varasemad tööaastad möödunud nii suure töökoormuse ja pinge all, et reisimisemõtted pole pähegi tulnud. Aga küllap ma veel jõuan. Kui mõelda sellele, kuhu ma minna tahaksin, siis kõigepealt käiksin paljukirutud Kreekas ära. Ka Itaalia ja Egiptus on need paigad, kuhu esimeses järjekorras minna tahaksin.”
Minu töös on iga päev midagi uut ja põnevat. Ühtki eelmiste päevadega sarnast päeva siin ette ei tule. Ilmselt olen ma Põltsamaale nii kauaks paika jäänud, et nüüd tuleb alustatud teekond siinsamas lõpuni käia,” nentis perearst.
Tulevikus osaleks ta meeleldi mõne firma või Tartu Ülikooli arstiteaduse alastes uuringutes või ka geenivaramuga seotud uuringutes. “Teeksin lisatööd ühelt poolt professionaalsest huvist lähtuvalt ja teisalt annaks see võimaluse oma materiaalset olukorda parandada.
Erialase töö kõrval teen vahel hea meelega sõrmed mullaseks. Maal ämma majapidamises on selleks piisavalt võimalusi, kasvatan seal lilli ja viinamarjugi. Minu jaoks lihtsalt peab igapäevane vaimne töö saama füüsilise tegevusega tasakaalustatud. Teisiti arstiametit pidada ei suudaks,” tõdes Pettai.
Riho Pettai elukäik
*Sündis 1961. aastal Tartus
*Kooli läks 1968. aastal Põltsamaal
*Osales fotograafia- ja raadioringis
*Lõpetas 1979. aastal Põltsamaal keskkooli
*Õppis aasta Tartu Meditsiinikoolis
*Astus ülikooli arstiteaduskonda
*1986. aastal abiellus Pikknurmest pärit Üllega
*1988. aastal lõpetas ülikooli
*Tööle tuli Põltsamaale
*1990. aastal sündis perre poeg Rein
*1992. aastal sündis poeg Rain
*Tegutseb Põltsamaal perearstina umbes viisteist aastat
TOOMAS REINPÕLD
