Siimusti külaselts kutsus kolmapäevaks rahvast kohalikku koolisaali, et tuntud ajaloolase Küllo Arjakase juhatusel Eesti riigi alguseaegadesse vaadata. Ajaloopäev, mis pühendati Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, kandis nime “Eesti riikluse mõtte areng ja 1918-1920 kui murranguaastad”.
nii tähelepanuväärsel aastal nagu tänavu. Ehk nagu päeva ütles päeva sisse juhatades külaseltsi eestseisja Liivi Lomp: “Meie igaühe jaoks on oma riik, oma tunne.” Enne, kui külaline kokkutulnud kaugemasse minevikku juhatas, kuulati kahe Siimusti laululapse etteastet.
Eellood enne riiki
Hakatuseks astuti koos ajaloolasega hoopiski aastasse 1855, kust on eeldatavasti pärit esimene kirjalik allikas ennustusest, et siin võiks kunagi olla oma riik. Tol ajal ilmutas harukordset läbinägemisvõimet mitte eesti soost inimene, vaid hoopiski Pariisist pärit ajakirjanik, kes kirjutas reisist Eesti, Läti ja Leedu aladele raamatu. Siia olid teda rännuteed toonud lootusega leida neist paigust keiser Napoleoni sarkofaagi tarvis punast kivimit. Kivimit siitmailt küll ei leitud, ent reisi põhjal hiljem avaldatud raamatus arutleb autor selle üle, et Eesti, Liivi ja Kuramaa kas saavad kunagi tagasi oma sõltumatuse või kaovad suure Tsaari-Venemaa koosseisus.
Esimese eestlasena on aga mõned aastakümned hiljem kirjutanud Eesti riigi kohta Andres Tiido, kelle sünniaasta saatuse tahtel oli just 1855, mil prantslasest ajakirjanik esimest korda mõtteid Eestist kui riigist avaldanud oli. Omaaegselt Viljandimaalt Helme kihelkonnast pärit Tiido õppis 1880. aastate alguses Tartu Ülikoolis, kus ta poliitilistel põhjustel arreteeriti ja Kaasanisse asumisele saadeti. Hiljem asus ta elama Euroopasse ning suri 1921. aasta augustis Pariisis. “Saatus oli talle nii armuline, et mees jõudis ära näha, et suur Prantsusmaa tunnustas 1921. aasta jaanuaris Eesti Vabariiki. Tiido oli tunnistanud, et see olnud tema elu kõige õnnelikum päev,” rääkis Küllo Arjakas.
Riigiks saamise eeldused
Seejärel arutles külaline selle üle, kuidas hakkasid tekkima eeldused riigiks saamiseks. Majanduslikud eeltingimused said teoks talude päriseksostmisega. Seejärel hakkas kujunema raudteevõrk, tekkis oma kultuur. Siis asusid eestlased üle võtma omavalitsusi. 1905. aastast on pärit esimesed Eesti parteid. Seega olid kujunenud ka poliitilised eeldused riigiks saamiseks. “Juurde oli vaja sõjalisi eeldusi. Need tulid I maailmasõjaga. Tsaariarmeesse läks sõtta 100 000 eestlast. Sealt tulid välja tulevase Eesti väejuhid ja saadi sõjalisi kogemusi. Rahvusvaheline olukord ja diplomaatilised eeldused hakkasid kujunema alles 1917. aastast.”
Seejärel heitis Küllo Arjakas valgust ajale, mil väike Eesti oli kahe suure riigi – Venemaa ja Saksamaa – vahel. 1918. aasta alguses tekkis unikaalne olukord, mil üks suur võim põgenes Venemaa poole, Saksamaa aga tungis peale ning vahepeal tekkis võimuvaakuum. Seda aega kasutatigi Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks. Kui kirjas seisab enamasti, et Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril Tallinnas, siis tegelikkus tunnistab, et Tallinnas oli tol ajal asi läinud ilma erilise pidulikkuseta, seevastu eelnev päev 23. veebruar Pärnus, kui loeti ette manifest, oli väga pidulik.
Edumeelsed ja tähelepanuväärsed sammud
“Meie ajaloos on olnud kaks uskumatut aastat — 1905 ja 1988. Olud on olnud erinevad, aga mõlemat aastat on kandnud seesmine põlemine, ühiskonna sotsiaalne energia,” kinnitas Küllo Arjakas.
Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal tuleb aga kahtlemata pidada täiesti edumeelseks sammuks.
Eesti Vabadussõjast kõneldes peatus ettekandja lähemalt kolmel olulisel otsusel. Esimene neist tehti 27. novembril 1918, kui järgmisel päeval alustati sõda suure Venemaa vastu. Teine otsus seondub kindral Laidoneriga asuda pealetungile. Tulemuseks Punaarmee jõudude raugemine 1918. aasta novembris-detsembris. Kolmas otsus on 1919. aasta lõpust seotud Jaan Tõnissoniga: asuda sõlmima Tartu rahu, mis teatavasti viidi lõpule 2. veebruaril 1920. Eesti oli tollal ikkagi esimene, kes hakkas rahukõnelusi pidama; järgnesid Läti, Leedu, Soome.
Harukordseid ja julgeid samme ning tähelepanu äratavaid saavutusi võib nimetada veelgi. Tasub mainida Vabadussõja ajast sedagi, kuidas kolme kuuga oli võimalik 100 000 meest püssi alla saada. “Väike Eesti pingutas, rohkemat poleks suutnudki. Sõdiv riik võib teatavasti mobiliseerida 10-12 protsenti mehi, muidu ei peaks tagala vastu.” Majanduslikult, sotsiaalselt ja tehniliselt oli Eesti tol ajal heal tasemel, vähemalt võrdväärne teiste ja suurematega, samuti meditsiini ja sotsiaalse poole pealt.
Ka lähiminevikust on olulisi näiteid, mil Eesti on andnud eeskuju teistele riikidele. 1988. aasta aprillis oli Eesti esimene Rahvarinde moodustaja, edasi esimene piirkond, kus tõusid rahvuslipud. Esimesena endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest võttis Eesti vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Eesti oli ainus, kes pääses suurest Nõukogude Liidust ainsagi inimohvrita. Küllo Arjaka sõnul on see harva esinev stsenaarium ajaloos üldse ning neljas juhus 20. sajandi Euroopas. “Küllap hinnatakse tulevikus kõike seda kõrgemalt, praegu on ajaline vahemaa veel väike,” leidis Küllo Arjakas.
VAIKE KÄOSAAR
