Rein Mõts võib tunduda pealtnäha karm, kuid on tegelikult sooja südamega mees, kes on osanud õnnestunud lahendusi leida ja püsiväärtuslikke tegusid teha erinevatel ajastutel.
Suuresti tema eestvedamisel loodi turumajandusliku Eesti imikueas aktsiaselts Valmeco, mis on tänaseni Jõgeva linna üks edukamaid ettevõtteid ning mille tunnustatud kaubamärki tuntakse ka Eestist kaugemal. Firma käekäiku iseloomustab paljuski mõtsalik mõtteviis, kus järjekindlus vaheldub paindlikkusega, kus hoitakse au sees iga korralikku ja vastutustundlikku töötajat ning kus eri põlvkonnad koos tegutsevad.
Pärit Valgamaalt Sangaste vallast
Rein Mõtsa juured on Valgamaal Sangaste vallas Külaaseme talus. Praeguseks on peremees rajanud sinna maakodu, kus hinge kosutada, stressi maandada, lähedaste ja sõpradega koos olla. Tema loodusearmastust ja töökust tõestab ligi kahekümnele hektarile istutatud mets. Kuni passi kättesaamiseni oli Reinu perekonnanimi Mets. “Siis jäi nii, et isa jäi Metsaks, ema läks Mõtsaks ja seda perekonnanime hakkasin kandma minagi. Hea on see, et tõenäoliselt ei aeta mind kellegagi segi, sest Mõtsasid on palju kordi vähem kui Metsasid. Jõgeva linnas oleme koos vennaga Mõtsad teadaolevalt kahekesi.”
Teises maailmasõjas, täpsemalt Emajõe lahingute ajal hävisid Rein Mõtsal nii isa- kui ka emakodu. “Nii-öelda mängulustilist lapsepõlve mul õieti polnudki, sest eluga toimetulekuks tuli juba kuueaastaselt jõukohaste töödega alustada. Suvel korjasin näiteks pajukoort, kuivatasin ja viisin kokkuostu. Raha maksti napilt, kuid veidi siiski,” meenutas Rein Mõts.
Poisiea-aastate eeskujuks peab ta oma emapoolset vanaisa Juhan Parve, kes oli kuldsete kätega meistrimees ja oskas teha väga paljusid töid.
“Temalt omandasin ka esimesed teoreetilised ja praktilised tarkused ehitamise alal. Juhan Parv mõistis väärikalt ka töö- ja puhkeaega reguleerida. Pühapäeval pani ta alati valge särgi selga ja läks kirikusse.”
Töödejuhataja Jõgeval
1959. aastal Tallinna Ehitustehnikumi lõpetanud Rein Mõts alustas tööd Põltsamaa KEK-is projekteerijana. Kui 1963. aastal ühendati Jõgeva ja Põltsamaa rajoon, liideti ka piirkondade ehituskontorid. Rein Mõts alustas töödejuhatajana Jõgeval. Tema vastutusalaks oli rajoonikeskuse, Kuremaa, Laiuse ja Vaimastvere ümbrus, ametisõidukiks mootorratas K-750. Kuuekümnendate aastate keskpaigas sai Rein Mõtsast Jõgeva KEK-i peainseneri asetäitja ja veidi hiljem juhataja asetäitja. 1978. aasta veebruaris sai üheks suuremaks tööks tootmisbaasi väljaehitamise korraldamine. Algas Põltsamaa puidutööstuse, Viruvere betoonitööstuse ja Jõgeva mebaasi väljaehitamine. “Hommikul kell kuus tuli olla Tallinna lennujaamas, et jõuda lennukile, mis maandus Moskvas. Seal olid musta Volgaga vastas toonased prestiižikad mehed, kelle suvilaid me vaatama sõitsime,” rääkis Rein Mõts, tuletades meelde eredamaid seiku Jõgeva KEK argielus.
Mõtsa sõnul oli Jõgeva KEK sotsialismiaja lõpuks ja Eesti iseseisvumise alguseks mitmeidki valdkondi arvesse võttes üsna edukaks ettevõtteks arenenud. “Põltsamaa puidutööstus varustas ka teisi KEK-e akende ja ustega, seal valmistati ka suvilaid Euroopa turule. Suureks abiks oli kasumi tootmisel valutsehhi rajamine. Valutsehhis toodeti Soome ettevõtetele spetsdetaile, mida tehti toonasele Eestile ainulaadsel vaakumvormide põhimõttel. Väga erinevaid tööoperatsioone oli võimalik teha metallitsehhis,” jutustas Rein Mõts.
“Kuigi KEK-id, mis lahtiseletatult tähendasid kolhooside ehituskontoreid, kuulusid nõukogude majandussüsteemi, polnud nende tegevuse lõpetamine Eesti iseseisvudes just paratamatu. Mitmed neist jätkasidki tegevust uutes oludes. Jõgeva KEK-i otsustasid aga toonased majandid likvideerida,” rääkis ta.
Valmeco rajaja ja edendaja
Rein Mõts märkis, et tema elu on teinud huvitavaks võimalus saada osa nii sotsialismi kui kapitalismi ülesehitamisest. “See on meie põlvkonnale ainulaadne katsumus,” nentis ta.
Kui Jõgeva KEK majandusajalukku jäi, hakkas Rein Mõts koos kaaslastega mõtlema, mida edasi teha.
“Ettevõtluse alaseid ideid oli igasuguseid ja variante nende elluviimiseks nii Jõgeval kui Põltsamaal. Otsustasime luua aktsiaseltsi Valmeco, mille nimi tuleb sõnadest valu ja mets. Firma ülesehitamine algas aga praktiliselt nullist. Ruumid rentisime Jõgeva MEK-ilt. Rajasime valutsehhi ja algul tegelesimegi peamiselt valamistöödega. Muu hulgas sulatasime alumiiniumiks ka nõukogude sõjaväeosadelt ostetud lennukeid ja muud sõjatehnikat. Töötasime üles metsa ja saekaatris käis palkide saagimine. Tootsime klaasuksi ja teisigi laiatarbekaupu. Üheks esimeseks tööks oli meil aga hoopis pehme mööbli remontimine Uku ristis asunud töökojas. Samasse piirkonda rajasime üheksakümnendatel aastatel ka õlleaia. Õlu oli toona üsna defitsiitne ja käisin seda ise Tartust „Willisega” toomas. Õlleaeda kogunes aga igasugust seltskonda ja mõnikord tulid probleeme ja konflikte lahendama politseinikud. Kord ei soovinud raamatupidaja sularaha, sest väitis, et rahad lõhnavad õlle järele. Nii tuli mul see töö ise ära teha. Samas korraldati õlleaias ka puhkpilliorkestri kontserte ja teisigi kultuurisündmusi.”
Tänases Valmecos tegeldakse ennekõike frees-prussmajade tootmisega. “Eks vastavalt turunõudlusele ja tõusudele-mõõnadele on tulnud ettevõtlust ümber korralda. Ebapopulaarseks otsuseks oli kindlasti saetööstuse müümine ja sealsete töötajate koondamine. Kui teatud ajal oli Valmecos töötajaid 170, siis nüüd on neid 80-85,” lausus Rein Mõts. “Läbi aegade on meie kollektiivi kuulunud erinevaid isiksusi, kellest igaüks on firma heaks käekäiguks oma panuse andnud.” Vaatamata töötajate arvu kõikumisele, on Jõgeva linn korduvalt tunnustanud aktsiaseltsi Valmeco kui üht suuremat tööandjat erasektoris.
Juhatuse liige Rein Mõts räägib Valmeco käekäigus kaasa praegugi. Ikka ja jälle tuleb ta varahommikul firmasse, et nõu pidada ja otsuste langetamisel kaasa rääkida. Igapäevase töö juhtimise on ta aga usaldanud nooremale põlvkonnale, nende hulgas ka väimees Raul Taul. Raulil tuleb töötada aga ämma valvsa pilgu all, sest Reinu kaasa Ene on ettevõtte raamatupidaja. Valmecos töötab ka tütrepoeg Robert Taul.
Pere oli küüditatute nimekirjas
“1949. aastal oli ka meie pere küüditatute nimekirjas. Keegi hea inimene hoiatas aga isa. Ema õmbles meile raha ja aadressi rõivaste vahele ja läksime metsa varjule. Terve nädala elasime suure kuuse all punkris. Isa käis vahepeal olukorda uurimas ja kui rongid olid küüditatutega teele läinud, tulime metsast välja,” meenutas Rein Mõts oma kokkupuudet stalinliku süsteemiga.
Kui Mõts Jõgeva KEK-is juhtivatel ametikohtadel oli, tehti talle korduvalt ettepanek kommunistlikku parteisse astuda. “Kord tuli üks parteisse kutsujatest mind ka koju nii-öelda ära rääkima. Kostitasin teda söökide ja jookidega, mille tulemusena tekkis hoopis teine meeleolu ja külalisel ununes visiidi tegelik eesmärk,” meenutas Mõts.
Praegusest poliitikast pole Rein Mõts siiski päriselt kõrvale jäänud, ta on Isamaa ja Res Publica Liidu toetajaliige.
Lõviklubi ja mittetulundusühing “Piltijad”
Märkimisväärne osa Rein Mõtsa vabast ajast on kulunud 2001. aastal loodud Jõgeva Lions-klubile, kus ta on asutajaliige.
“Jõgeva Lions-klubi on erinevatest isiksustest koosnev kokkuhoidev sõpruskond, kes peab lugu ajaloost, kultuurist ja loodusest ning muudestki sarnastest väärtustest ja pühendub kohalikke võimalusi arvestades heategevusele,” rääkis ta.
“Poisipõlvest tänaseni on mu harrastuseks olnud fotograafia, kus ajaga sammu pidamiseks tuleb kasutada üha nüüdisaegsemat tehnikat ja tehnoloogiat. Olen huvi tundnud ka filmimise vastu.” Rein Mõts on kutselisi ja harrastusfotograafe ning fotograafiahuvilisi ühendava mittetulundusühingu “Piltijad” liige ja tõsine kaasaaitaja selle kultuuriühenduse tegevusele.
Üle kõige meeldib talle pildistada loodust, mitmed tema fotod on kaunistanud näitusi.
Mõts kuulub ka Jõgevat kui külmalinna propageerivasse ja arendavasse mittetulundusühingusse -43,5 ja sellest välja kasvanud Andrus Veerpalu fänniklubisse. “Kord elasime Andrus Veerpalule kaasa Lahtis toimunud maailmameistrivõistlustel, kus vaidlesime norralastega, kes hoidsid pöialt oma riigi tippsportlastele. Nii meie fänniklubi tekkiski. Andrus Veerpalu on olnud külas ka meie Sangaste kodus.
Olen alati ümbritsetud meeldivatest lähedastest, sõpradest ja tuttavatest, saanud teha tööd, mis on ka minu kutsumus, koguda energiat ja puhata mitmete hobidega tegeldes. Seega võin end pidada õnnelikuks meheks,” ütles Rein Mõts senisele elule tagasi vaadates. Praegu on ettevõtliku ja avara silmaringiga härrasmehe jaoks väga oluline ka tervise hoidmine ja taastamine.
Rein Mõtsa elukäik
*Sündinud: 1939. aasta 9. mail Valgamaal Sangaste vallas Külaaseme talus
*Haridus: Kuigatsi ja Keeni Kool, Tallinna Ehitustehnikum
*Töökohad: Projekteerija, vaneminsener -peainseneri asetäitja Põltsamaa KEK-is
*1966-1966 Jõgeva KEKi töödejuhataja
*1966 -1967 Jõgeva KEKi peainseneri asetäitja
*1967-1992 Jõgeva KEK juhataja asetäitja-peaehitaja
*1991 kuni tänaseni AS Valmeco juhatuse liige
*Ühiskondlik tegevus:
*Kuulunud Jõgeva linnavolikogusse
*Jõgeva Lions-klubi liige (olnud ka klubi president)
*Mittetulundusühingute “Piltijad” ja Miinus 43,5 liige
*Tunnustused: Jõgevamaa Kuldrist 2008. aastal
*Mitmed aukirjad ja tänukirjad
*Hobid: fotograafia ja filmimine
*Pere: Abikaasa Ene, tütar ja neli lapselast
Alati korrektne ja täpne
Endine kolleeg Jõgeva KEK-ist, Jõgeva Lions-klubi liige Vello Ründva hindab Rein Mõtsa korrektsust ja täpsust. “Asjaliku mehena tunneb Rein Mõts alati kella, täidab lubadusi ja ootab ühtlasi samasuguseid omadusi ja käitumist teistelt. Rein on ikka valmis nõu andma, samas ei suru ta oma arvamust peale.
Jõgeva lionitele on alati üheks energiaallikaks austatud velle Rein Mõtsa ideed ja tema korraldatud sündmused. Iseäranis südantsoojendavad on ühised töötegemised ja mõttemõlgutused Reinu maakodus Sangastes. Foto- ja filmihuvilisena on Rein ka Jõgeva lionsklubi sündmuste üks aktiivsemaid jäädvustajaid.”
i
JAAN LUKAS
