28-aastane Reigo Ahven on muusik, kes mängib mitmes ansamblis ja mõnikord on tal tunne, et ööpäev võiks paar tundi pikem olla. Teda jätkub igale poole ja tundub, et ta tõesti suudab oma trummimänguga maailma pisut paremaks muuta.
Trehvasime Reigoga Tallinnas Tornide Väljakul. “Ma viin selle trummi ära, siis on meil mõned minutid,” ütles Reigo ja kadus põõsaste vahele. “Täna öösel on veel üks kontsert ja homme lendame Hiinasse,” selgitas ta tagasi tulles silmade särades.
Hiina,
Ansamblil on Hiinas
Kahes paigas ühe korraga ei saa olla isegi ülimobiilne Ahven ja nii jääb tal Lennaga Hiina lendamise tõttu Vägilastega lavale astumata.
“Jõuame tagasi päev hiljem ja pidime seepärast kasutama lisavägilasi – Kalle Kindel, suurepärane trummar, asendab mind seekord Pärimusmuusika Aida hooaja lõpupeol,” rääkis Ahven, kinnitades, et praegu on ta seotud vaid mõnede ja mitte sugugi liiga paljude bändidega, ent vahepeal oli see arv juba päris hirmuäratav.
“Lenna Kuurmaa, Vägilased, Maarja-Liis Ilus, siis mõned projektilaadsemad ettevõtmised nagu näiteks Kosmosepealinn, mida eriti keegi ei tea, aga neid on ka väga mõnus teha,” rääkis Ahven, lisades, et vahepeal oli tal koosseise, millega oli seotud, veelgi rohkem.
Ahven Tallinnas kui kala vees
Tornide Väljakul askeldavad remondimehed, ajaloolises vanas Tallinnas on igal pool tunda, et valmistutakse saama kultuuripealinnaks. Reigo Ahven tunneb ennast selles linnas kui kala vees: ta on siin sündinud ja kasvanud, õppinud Tallinna Humanitaargümnaasiumis, Tabasalu lastemuusikakoolis klaverit ja Georg Otsa nimelises muusikakoolis löökpille.
“Kui keskkool sai läbi, läksin Tartu Ülikooli, jätsin Otsa-kooli sellepärast riiulile, et otsustasin minna kõrgharidust taga nõudma, aga pärast kahte aastat semiootikat oli mulle täiesti selge, et muusika tõmme on tugevam. Nii võtsin ma ühel ja samal aastal vastu kaks olulist otsust: hakata elukutseliseks muusikuks ja astuda Viljandi Kultuuriakadeemiasse löökpille õppima. Olen seal nüüd pikka aega õppinud, käinud vahepeal ka Soomes õppimas ja saanud muu hulgas väga toreda jõmmi isaks. Nüüd on nii, et Viljandi Kultuuriakadeemias veel päris põhi ei paista, aga ma olen sinnapoole teel – ehk saan ka kunagi kooli purki. Praktiseerival muusikul on Eestis tõesti palju kiusatusi ja tegemist, kui on tahe saada varakult rakendust. Muusikule on aga omakorda hästi oluline, et ta saaks süsteemselt areneda ja õppida seda muusikuks olemist. On päris keeruline olla professionaalne muusik ja samal ajal ka üliõpilane, aga eks ma üritan .”
Muusikapedagoogikat õppinud Ahven on leidnud endale meelepärase sotsiaalpedagoogi ameti Tallinna laste turvakeskuses: “Mind on alati huvitanud natuke perifeersemad õpetamiskeskkonnad ehk väikelaste või ka sõltuvushäiretega laste õpetamine.”
Nii kantseldab ta 11-17-aastasi, niisuguseid, kes pole pikka aega kooli sattunud, kes tarvitavad narkootikume, kel on olnud alkoholiga probleeme ja kes on piisavalt sageli politseisse sattunud.
“Need on lastekaitse poolt saadetud, mõned vanemate toodud, need on lapsed, kes ei saa koolisüsteemis hakkama, kes on jäänud hulkumise konksu jne. Me tegeleme praktilise muusikateraapiaga, kui muusikateraapia tavaliselt on passiivne, siis meil toimib tegevus bändikontekstis. Turvakeskuses on olemas profi tasemel instrumendid. Kui noored juba natukene viitsivad, siis kõlab muusika juba õigesti. Oleks mingid teisejärgulised instrumendid, siis võiks juhtuda, et ei saagi õiget maitset suhu,” rääkis sotsiaalpedagoog. Nii mängivad tema kasvandikud sellist muusikat, mis neile endale meeldib ja mida nad päevast päeva kuulavad, aga ka vanu klassika kuldvarasse kuuluvaid lugusid, läbides rütmimuusikas olulisi verstaposte.
Õpetaja kinnitusel on ka palk viisakas, aga rütmimuusika õpetamine on tema missioon: “Sattusin sinna nii, et läksin tasuta nendega Aafrika trumme mängima ja siis tuli välja, et see neile kohutavalt meeldis ja sobis. Läbi muusika on noortel võimalus omavahel suhelda hoopis teisel tasandil ja samas kommunikeeruda ka iseendaga, avastades, kui loovad nad on. See on päevatöö, mis mulle tõesti meeldib, ja selles keskuses on igal sotsiaalpedagoogil omad lisaväärtused, mõni on kujutavas kunstis tugev, mõni sporditaustaga.”
Unistab rütmimuusikakeskusest
Et Reigo emapoolsed vanavanemad on pärit Setumaalt, isapoolsed aga Järvamaalt, on ta lapsena ka maaeluga pisut kokku puutunud. 2003. aasta sügisest on ta aga ennast sidunud Viljandiga ja enda sõnul ennast sinna aina rohkem sisse mässinud.
“Olen aprillikuus viibinud kõikides Eesti linnades ja alati saan ka iga linna vaimsusest midagi teada. Mulle meeldib Viljandi nii nende inimeste poolest, kes seal on, kui selle õhu ja looduse ja arhitektuuri ja meelsuse poolest. Mulle tundub, et seal muusikat õppivad inimesed on päris pühendunud ja et nad pole ainult läbisõidul selles linnas, vaid jätavad tükikese endast maha, enam niisama naljalt päris orbiidilt ära ei kao, vaid on ka edaspidi Viljandiga seotud,” avas Ahven motiive, miks praegune trummilabor ja ka tulevane rütmimuusikakeskus tema meelest just Viljandisse sobivad.
Oma tegemiste tarvis on ta avastanud Koidu Seltsimaja ja just tänu Reigo Ahvenale ja tema trummilaborile on põliste viljandlaste endi poolt unustatud vana seltsimaja viimastel kuudel hoopis uue hingamise saanud.
“Koidu Seltsimajas saime ööd ja päevad läbi trummi mängida nii, et see kedagi ei seganud. Hakkasime majas ringi vaatama ja avastasime, et sellel on väärtused, mida vähesed on avastanud. Maja vajab küll sättimist, aga ta on ootamatult hästi säilinud ja mulle meeldib see kultuuripärand, mida see endas kannab,” selgitab Ahven, kinnitades, et proovib oma trummilabori tegevust intensiivistada niivõrd, et edaspidi saaks ka juba seltsimaja renoveerimise peale mõtelda.
“See ei peagi saama sügiseks valmis, see ei pea saama kevadeks valmis, see töö võib kesta kümme aastat, aga kui see maja tänu meie tegevusele püsti jääb ja me lisame talle modernse ajaga kaasas käivaid väärtusi, siis see kõlab ju täitsa ilusti,” on Ahven optimistlik.
Viljandisse rütmimuusika keskus
Reigo tahab Viljandisse rajada tugeva rütmimuusikakeskuse, sest niisugust pole Eestis veel kusagil. “Sellist kohta pole, see on lünk. Kui aga leida võimalus tõmmata oma paati kõik muusikakõrgkoolid ja proovida standardiseerida ka selle, et igal ansamblil võiks olla võimalus tulla sinna ja anda kontsert ja saada sellest video- ja helisalvestus, mida siis rütmimuusika koduleheküljel ka promomaterjalina kasutada, et see jõuaks ka kaugemate kuulajateni kui ainult Eestis, siis see võiks anda eesti muusikutele lisamotivatsiooni küll,” rääkis Ahven.
Ta on kindel, et just Viljandisse sobib rütmimuusikakeskus hea asukoha poolest. Igalt poolt Eestis on kohale tulla peaaegu üks maa ja ükski paik ei jää liiga kaugele.
i
JAANIKA KRESSA
