Siiski on suur osa eestlastest sedavõrd seadusekuulekad ja ettevaatlikud, et ei ürita suverehvidega aasta ringi läbi ajada. Kui mõni papi vanade aegade nostalgia harjal ja liigväikse pensioni õigustusel ka keeluajal väikese sõidu ette võtab, pole sellest midagi eriti hullu sündinud. On ju nõukogude-aegse karastusega autojuhid harjunud lumeski talverehvideta hakkama saama. Lihtsalt sõidutempo tuleb valida tasasem ja auto hakkab libisema juba sedavõrd väikesel kiirusel, kus selle kontrolli alla saamine on lihtsam.
Tekitatav oht ja tagajärjed on ka oluliselt väiksemad kui näiteks parimate rehvidega neliveolise puhul, mille käestminekul kokkupõrked juba sedavõrd tapva jõu saavad nagu suvistegi liiklusolude puhul.
Turvalisus kõigepealt
Siiski kulub nüüdisaegsele autojuhile marjaks ära mõni lihtsustatud näpunäide, millised talverehvid on nõuetekohased ja millised mitte. Ja seda mitte niivõrd politseitrahvi vältimiseks, vaid just oma pere ja teiste liiklejate turvalisuse pärast.
Kui kulunud või nõuetele mittevastavate rehvidega sõitja põhjustab liiklusõnnetuse, rakendab politsei karmimaid karistusmäärasid, sest inimene on ju teadlikult otsustanud teiste elud kaalule panna. Näiteks piduriteta sõidukiga liikleja mõistaksid paljud kohapeal mahalaskmisele, kuid rehvipuuet peetakse veel üllatavalt sageli pisiasjaks. Vaese aja mõjud?
Üks hea talverehvi retsept oleks selline:
· Kui kasutate naastrehve, siis peavad kõik 4 olema naastudega;
· Keskealiste rehvide puhul tuleb paremad hoida tagateljel;
· Rehvirõhu vähenemist tagarehvis silmaga ei märka ja see salakaval rike paneb ka meistri sõiduki ootamatult libisema.
Kliima soojenemine on ühelt poolt meie talved lühikeseks teinud ja majanduslik edenemine teisalt pannud ebaeestlaslikult temperamentselt kõikidest puhkusehetkedest maksimumi pigistama. Ja nii juhtubki, et laia lume langedes minnakse kui arust ära, et jõuaks ruttu ükskõik kus mõne liu lasta, enne kui tavapärane poritalv taastub.
Talve on olnud nii vähe, et isegi püüdlikel ja laste eest hoolitsevatel vanematel pole olnud võimalust oma võsukesi praktilistes talveoludes käituma õpetada. Rongaisadest ja ?emadest rääkimata.
Nii ongi ainsateks eeskujudeks vanemate klasside õpilased ja eakaaslastest ehk kõige julgemad. Paraku ei ole kumbki variant eriti hea, sest ühel juhul takistab õigete otsuste langetamist ealistest iseärasustest tingitud hormonaalne segadus ja teisel puhul on enamasti tegemist pärilike eelduste poolest inimkonna selle osaga, kus kaoprotsent peabki olema suurim.
Seega siis pole lapsevanematel võimalik loota põlvkondadepikkuse talvekogemuse emapiimaga edasikandumisele. Tuleb teha lastega kaasa nende kelgusõidu marsruudid ja aidata sõidukivaliku, kiiruse ja juhtimisvõtete osas teha õigeid otsuseid. Targale lapsele tuleb pakkuda välja lubatud variandid ja selgitada ohud. Kui lapsevanem oma järeltulijat eriti arukaks ei pea, võib muidugi vana head keeldude süsteemi kasutada.
Teeliiklus pole ekstreemsportEestikeelsele lugejale on tükil ajal kättesaadavad kirjutised Darwini auhinna nominentidest üle kogu laia maailma. Enamasti on seal lood heaoluriikidest ja veel 10 aastat tagasi oli siiralt tore naerda lollikeste üle, kes kusagil meist kaugel ennekuulmatu tölpluse läbi elu kaotanud.
Et inimesi maakeral jätkub ja jääb ülegi, saab murelikke lohutada sellega, et tegemist on mõneti isegi vajaliku loodusliku valikuga. Samas on meid, eestlasi, ju nii vähe, et kõige ohtliku rõõmus järelehvimine tundub olevat hukatuslik umbtee.
Lumisel teel auto järel kelgutamise surmatoov näide on meil eelmisest aastast juba Eestis olemas.
Vanemate helluse või hooletuse läbi saavad aina nooremad inimesed istuda autorooli või proovida superkiirendusega lumesaani juhtimist. Olematud kogemused ja veebiavaruste kaudu kunstlikult laiendatud fantaasiad paiskuvad ohtlikul viisil meie teedele ja tänavatele.
Häid kohti, kus ohutumalt oma sõiduoskusi treenida, kipub nappima, siis ei osatagi midagi paremat välja mõelda.
Siiski on võimalik seda paratamatuna näivat noorusuljuse surmavat jõudu pisut taltsutada. Kui vähegi olukord võimaldab ja kodanikujulgust jagub, ei tohiks noorte enesetapuüritusi pealt vaatama jääda, vaid tuleks sekkuda. Ka politsei kutsumine sõiduteel ekstreemspordi harrastajate taltsutamiseks on kindlasti põhjendatud.
INDREK KOEMETS,
Tartu politseiosakonna ülemkomissar
