Kui Vikerraadiost peaminister Andrus Ansipi vana aasta viimast eetri-epistlit kuulasin, tükkis justkui iseenesest pähe võrdlus Leonard Bernsteini Bernhard Shaw` “Pygmalioni” põhjal loodud muusikali “Minu veetlev leedi” ühe tegelaskujuga, Eliza Doolittle`i koomiliselt arutleva isaga, kes korrutas: “Kui läheb libedalt sul kõik …”
Mida ka saatejuhid siis peaministrilt ei küsinud, ikka oli
Ansipi lobetoonilisel kinnitusel meie riigikeses valitsuse seisukohalt kõik laitmatult juhitud ja seatud. Kõik oleneb rahandusest, ja sellega olevat tänu valitsuse targale rahapoliitikale kõik okei − riigivõlg pisike (et mitte öelda: olematu), valitsemis- ning sotsiaalkulud piisavalt “kärpekrokodillitud” ja nõnda muudkui edasi. Et kärpimiseelarveid ebaloogiliselt hoopis lisaeelarveteks võeti nimetada, see on kindlasti puhtalt siinkirjutaja maitseküsimus …
Ja et see kallis-kullake e u r o tulevat meile juba 2011. aastast kohe igikindlasti. Mis sest, et eelarvepuudujäägi kolme protsendi kriteeriumi täissaamine juuksekarva piinlikkusega ülikriitilise piiri peale tükib jääma − tühiasi seegi. Mis sest, et nüüd (mulluse aasta kolme kvartali kokkuvõtete selgudes) too puudujäägiprotsent kolme asemel kogunisti viie ligi kippuvat langema − kukepea seegi, küll imeedukas neljas kvartal oma finantsresümeedega jälle euro saabumisele rohirohelise fooritule süütab …
Ja üldse polevat valitsus viimasel kolmel aastal teinud mitte mingit viga. Tõsi, majanduse tõusuaegadel võinuks siiski enam reserve koguda, seda küll. Aga Eesti olevat siiski teiste riikidega võrreldes, kus reserve ei taibatud üldse korjatagi, ikkagi imehelgelt valitsetud. Maksukogumiste lobe kulg tõestavat taas ja taas, et riigikassas 2009. aasta lõpparvestuses puudujääki tekkida ei saa.
Nii raadiovestluses kui ka just enne aastalõppu vaatajatele linastatud televestluses kinnistus igas vähegi mõtlemisvõimelises kuulajas-vaatajas ammune tähelepanek: peaminister elab tõepoolest mingis teistsuguses maailmas − ei riiva tema vähemasti sada tuhat inimest tööpuuduse mülkasse langetanud “edukast” aastast kõneldes poole sõnagagi nende inimeste kannatusi, kes heitunuina säravast-edukast elust välja sülitatud. Sest valitsuse meelest läheb kõik, nagu pidavatki minema − libedalt.
Nii et peaministril ja kõrgetel riigiametnikel, Riigikogu liikmed kaasa arvatud, läheb tõesti libedasti. Nende rikkalikud praevaagnad ja majoneesikausid on kindla peale juba taha ning ette maksumaksja rahaga kinni taotud. Riigikogulased suvatsesid veel mõni nädal enne aastalõppu kindlustada oma söömarenni jätkuva rammususe edasistel aastatelgi − selle asemel, et kogu rahva õiglustunde vaimus oma absurdselt liigsuurt kuupalka ning lisahüvitisi viimaks veidigi kärpida, lisati palgale sutsuke juurdegi. Sel ahnel ja häbitul moel tappis “ülieetiline” Riigikogu kaks lisakärbest − hoidis ära võimaliku pisikesegi palgalanguse, mis neid tabanuks juba tänavuse keskmise palga langedes, ning välistas igasuguse sissetuleku langemise võimaluse seesuguseks nurijuhtumiks, kui Eesti krooni võidakse enne eurole siirdumist devalveerida.
Isamaaliidu kahest pidevalt teineteist altkulmu põrnitsevast tiivast ennast selgesti distantseerida üritav Riigikogu esimees Ene Ergma hääletas viimati samuti eurodesse siiratava palgatõusu poolt, kuigi Isamaaliit loobus sellest sammust oma eetilisust rõhutada püüdes. Kui Ergma oma uusaastalausungiga teles kodanike ette astus, suvatses too koolitädilikult Riigikogu karjatav soliidne naine väljendada rahulolu sellegi üle, et Riigikogu on säilitanud … emapalga. Selleski mõttes läheb Eestimaa ülirikastel jällegi jätkuvalt libedasti, ehkki mitmekümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvat emapalka on tabavalt Maarjamaa aadli aretamise sihtprogrammiks nimetatud.
Justkui Eestis polekski enda hinnangul 158 000 suurtes raskustes virelevat inimest ning 375 000 mitmesuguseid ainelisi probleeme ja pidevalt toimesaamishädasid kogevaid inimesi.
Valitsejad ei suvatsegi enam varjata, et kiire sotsiaalne kihistumine Eestis jätkub.
iii
ANTS TAMME
