Haldusreform on Eesti inimeste meeltes kinnistunud kui plaan sulgeda väikesed omavalitsused ja koondada otsustamine suurematesse keskustesse. Isegi kui see on kunagi ka nii olnud, siis nüüdseks on selge, et muutmist vajab regionaalne elukorraldus tervikuna, mitte ainult omavalitsusi puudutav.
Minu meelest on Eestis kuidagi liiga lihtsalt juurdunud leppimine, et riik pole kuidagi võimeline inimeste äraminekut maalt ja Eestimaalt pidurdama ega tagasi hoidma. Ehk oleme tõesti kuskil midagi maha maganud, kuid usun, et süsteemse tööga on võimalik elu maal taas ligitõmbavaks muuta.
Esiteks tuleb tunnistada, ja ilmselt ei kahtle selles enamik, et praegusel kujul jätkata pole pikalt enam võimalik. On tõsiasi, et inimesed on maalt objektiivsetel põhjustel linna või välismaale läinud, sest seal saab tööd. Maaelu võib olla küll tore ja tervislik, kuid leiba lauale ei too.
Riik on selles protsessis valinud kohati pealtvaataja rolli, öeldes, et riik ei saa töökohti looma hakata, vaid seda peavad tegema erafirmad. Kuigi põllumajandusse ja regionaalarengusse on suunatud suuri summasid, ei ole see inimeste liikumisetrendi siiski muutnud – see püsib suunaga linna.
Toome valgekraede töökohad pealinnast maale
Tegelikult on riigil võimalik maal töökohti luua küll. Meile meeldib rääkida, et oleme e-riik, kuid reaalsuses ei ole me kõiki tänapäevaste tehnoloogiate pakutavaid võimalusi ära kasutanud. Endiselt püsivad ministeeriumid ja riigiametid visalt pealinna kallitel pindadel ja kaugtööst pole keegi nagu midagi kuulnudki. Ent just kaugtöös näen võtit, mis võimaldab meil luua piirkondlikes keskustes ja hajaasustuses tasuvaid töökohti. Kui riik hakkab süsteemselt oma haldusaparaati üle Eesti hajutama, loob see piirkondades uusi töökohti. Nii saaksid võimaluse paljud need, kes täna on läinud maalt ära just tasuvat tööd otsima. Nad saaksid tööd ka väljaspool tõmbekeskusi ja neil oleks võimalik luua oma kodu just sinna, kus neil meeldib elada. Enamikes maaomavalitsustes on ju korralikud koolid, lasteaiad, kultuurimajad, spordisaalid. Puudu on vaid inimestest, kes neid kasutaksid. Minu ettepanek on, et järgmise viie aasta jooksul peaks igal aastal kolm protsenti riigiametite töökohtadest suunatama maapiirkondadesse. See tähendab, et viie aasta pärast teeks 15 protsenti riigiametnikest kaugtööd, mis võiks päästa nii mõnegi lasteaia ja kooli sulgemisest. Ja samal ajal ei peaks neid Viimsisse juurde ehitama. Nii loome inimestele võimaluse elada seal, kus neile meeldib, mitte seal, kus on nende töö.
Koos kaugtöö juurutamisega riigiametites tuleb kriitiliselt üle vaadata, kas ametkonnad pole liiga suureks paisunud. Kindlasti oskab iga hea bürokraat end vajalikuks rääkida, kuid tuleb mõista, et kui maksumaksjaid jääb vähemaks, ei saa samal ajal riigiametitesse töökohti juurde luua. Nii ei ole süsteem jätkusuutlik.
Riigiaparaadi kestlikkuse saavutamiseks tuleks järgmise viie aasta jooksul vähendada ametnike arvu igal aastal kolme protsendi võrra. Sel moel vabanevat raha saab kasutada maapiirkondade infrastruktuuri arendamiseks. Jah, koondamine võiks puudutada ka riigikogu koosseisu, mis suudaks ka mõnevõrra väiksemaarvulisena kvaliteetset tööd teha.
Tartu saagu tõsiseltvõetavaks konkurendiks Tallinnale ja tõmbekeskuseks Lõuna-Eestile
Käisin 2004. aastal Jõgeva maavanemana välja idee soetada Eestile uued reisirongid. Rongid nüüd küll lähiaastatel tulevad, kuid tänaseni pole Tallinna-Tartu kahesuunalise raudtee ehitamise kava isegi veel paberil. Selle rajamiseks vajalik umbes 120 miljonit eurot oleks investeering, mis võimaldaks jõuda Tartust Tallinna ühe tunniga. See looks Lõuna-Eesti inimestele ja ettevõtetele hoopis uue võimalusteahela. Pole vaja punnitada Tartusse lennujaama, on vaja kiiret ühendust Tallinna lennujaamaga! Me ei saa Tartut Tallinnale lähemale tuua geograafiliselt, küll aga on see võimalik ajaliselt. Istudes Tartus mugavasse rongi, võid jõuda kiiresti Tallinna lennujaama või ka vanalinna. 50 minuti pikkune sõiduaeg võimaldab kiiremat ühendust kui kahe linna vaheline lennuühendus koos kõige sinna juurde kuuluvate protseduuridega.
Samal ajal on ju uutes rongides loodud kõik võimalused töö tegemiseks, internetiühenduse kasutamiseks, puhkamiseks ja kas või lõunastamiseks. Infrastruktuuri arendamise ja piirkondade konkurentsivõime parandamise eesmärgil võib minu hinnangul kaaluda ka laenu võtmist, sest tänu vastutustundlikule fiskaalpoliitikale on riigi laenukoormus praktiliselt olematu. Me ehitame küll laenurahaga ERMi, aga Tallinna ja ülejäänud 4-5 regioonikeskuse vahelise kiire ühenduse rajamiseks me raha ei leia. Kas kiired ühendusteed on inimestele vähem olulised?
Suurvald ei tähenda võõrandumist
Välja toodud protsesside käimalükkamise järel on hõlpsam läbi viia ka need riigihalduslikud muudatused, mis puudutavad omavalitsusi ja maavalitsusi. Inimesed näevad, et riik ei tule neilt n-ö viimast ära võtma, vaid panustab märkimisväärselt regioonide arengusse.
Eesti praeguse 15 maavalitsuse asemel tuleks tööle rakendada neli-viis regionaalset riigiesindust eesotsas maavanemaga, keda nõustab kohalike suurvaldade esindajatest moodustatud nõukoda. Näiteks Lõuna-Eesti regioon võiks koosneda Jõgeva, Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Viljandi maakonnast ning Tartu linnast. Maavanema ja tema nõukoja ülesandeks on korraldada selles piirkonnas ühistransporti, gümnaasiumiharidust, planeeringuid, tervishoidu, järelevalvet, turundust, turismi ja ettevõtluse arengustrateegiat.
Mainitud suurvallad moodustuksid enam-vähem tänaste maakondade järgi. Neid võiks tänastes maakondades olla üks, kaks või kolm ning nad jaguneksid omakorda osavaldadeks, mille pädevuses oleksid lasteaiad ja algkoolid, ka sotsiaalteemad, heakord, igapäevane hooldustöö, seltsi- ja spordielu korraldamine ja kolmanda sektori töö koordineerimine. Osavalla vallavanema juurde peaks kuuluma külavanematest nõukoda, mis tugevdaks ja väärtustaks veelgi rohkem kolmanda sektori tegevust.
Suurvalla vallavanema peaks valima otse, mis vabastaks ta volikogu poliitilistest tõmbetuultest ja võimaldaks tal oma meeskonnaga tööle keskenduda.
Suures omavalitsuses on tänu mastaabiefektile mitmeid asju otstarbekam lahendada, kuid samas jääks ka osavaldadesse piisavalt otsustusõigust ning ei saaks öelda, et võim on rahvast kaugenenud. Miks mitte panna omavalitsustes käima teenusbussid, et korraldada külades vallaametnike regulaarset vastuvõttu.
Välja pakutud lahendused ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudab selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks, ja mis peamine – võimaldab ka edaspidi inimestele kvaliteetset avalikku teenust.
Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia. Selle aja jooksul saaksid tänased ametnikud mõelda ja otsustada, kus ja millisel tööl nad ennast viie aasta pärast näevad.
i
AIVAR KOKK, riigikogu liige, IRL
