Suurematest linnadest kaugemal on inimesed üldjuhul veendunud, et Eesti regionaalpoliitika tulemused on viimase paarikümne aasta jooksul olnud leebelt öeldes tagasihoidlikud, sest maalt ja maakonnalinnadest kiputakse välja rändama ning ettevõtluse areng on seetõttu raskendatud.
Diagnoosipanek Eesti regionaalarengule on aga mõnevõrra keerulisem, kui pealtnäha paistab, ja väga lihtne on sattuda olukorda, kus üks räägib aiast ja teine august selles. Ühelt poolt tuleb ju paadunumalgi optimistil tunnistada, et kõik asjad ei ole ideaalses seisus. Samas ei saa ka öelda, et paari Eesti suurema linna piiri taga üksnes inimtühi kõnnumaa laiub.
Regionaalpoliitika on oma iseloomult vastuvoolu sõudmine, mis on palju energiamahukam ettevõtmine kui pärivett kruiisimine. Regionaalpoliitika on riigi võitlus paratamatusega, et linnades, eriti nendes, mis asuvad rahvusvaheliste kaubateede ristumiskohas, on igasugune äritegevus kordades tasuvam kui kuskil perifeerses lõppjaamas. Riik on ühiskondliku surve tagajärjel võtnud endale võimatuna näiva ülesande, üritades tagada elanike kohalolu ja avaliku teenuse kättesaadavus ka nn lõppjaamades. Seda vaatamata teadmisele, et samaväärsed ponnistused meie naabrite juures Põhjalas ei ole kuigi suurt edu toonud. Soomes, Rootsis ja Norras, kus regionaalpoliitikale kulutatakse meie mõistes müstilisi summasid, kipuvad inimesed sellele vaatamata (suur)linnadesse kolima.
Valitsus ei maga
Eesti valitsused on läbi aastate teinud regionaalpoliitikale suuri panuseid ja väidetavalt kahanevad meie maapiirkonnad palju väiksema tempoga, kui see toimub eelmainitud põhjamaades. Määrava suurusega abi on sealjuures tulnud Euroopa Liidust, mille eelarvest on Eesti regionaalpoliitikasse pumbatud sadu miljoneid eurosid. Ainuüksi tänavu küünib regionaalministri büroo vahendusel jagamisele minevate ELi toetusfondide maht 103 miljoni euroni, lisaks teiste ministeeriumide kulutused, millest samuti suur osa Eesti maakondadesse jõuab. Arvestades aga Tallinna väga suurt osakaalu Eesti majanduses, võib sisuliselt ka näiteks Tartusse tehtavaid riigi investeeringuid käsitleda kui regionaalpoliitilisi kulutusi.
Arutelu kipub selle koha peal üldjuhul aga kiiva kiskuma, sest kui valitsuse regionaalpoliitika kriitikud toovad esile inimeste väljarännet, siis valitsus rõhutab juba tehtud ja planeeritavaid suuri kulutusi. Ometi näitab elu, et need asjad ei ole omavahel tingimata seoses.
Uus ja uhke koolimaja või spordikeskus ei taga iseenesest inimeste jäämist valda või väikelinna, kui seal pole sobivat tööd. See tähendab, et ainuüksi kulutatud rahasummade järgi ei saa hinnata regionaalpoliitika tulemuslikkust. Mille järgi siis seda teha?
Kindlasti ei saa öelda, et senised investeeringud on maha visatud raha. Ka maalapsed, olgugi neid vähe, tahavad normaalset keskkonda õppimiseks, sportimiseks ja huvitegevuseks. Maainimesed vajavad samuti kvaliteetseid kooskäimiskohti, kuid need tingimused pole regionaalpoliitika ehk riigi tasakaalustatud arengu seisukohast määravad.
Üks riik, üks keskus
Kui vaadata otsa faktidele, siis need räägivad selget keelt Eesti totaalsest linnastumisest ehk tasakaalustamata arengust. Kuigi valdades elavate inimeste arv statistika järgi kasvab ja linlaste osatähtsus sellevõrra väheneb, on majanduselu koondunud sisuliselt ühte keskusse.
Statistikaameti andmeil luuakse Eesti SKPst ligi 51 protsenti Tallinnas. Kui lisada juurde Harju maakond, tõuseb osatähtsus 61 protsendile. Teisele kohale jääva Tartu maakonna panus Eesti SKPsse on alles 10,2 protsenti ja Eesti tööstuskeskuseks peetava Ida-Virumaa osakaal 7,6 protsenti.
Ülejäänud Eesti maakondade osatähtsus Eesti SKPs jääb alla viie protsendi piiri, näiteks Jõgevamaal 1,2 protsenti.
Need andmed näitavad kujukalt, millistes Eesti piirkondades tegeletakse väärtuse loomisega ja kus jagatakse seda laiali, ent ühtlasi on see ka vastus küsimusele, kui tulemuslik on olnud Eesti regionaalpoliitika.
Fakt, et ligemale 80 protsenti Eesti SKPst luuakse vaid kolmes maakonnas, näitab, kui kaugel me oleme tegelikult riigi tasakaalustatud arengust.
Häda pole mitte selles, et Tallinn oleks liiga rikas, vaid ülejäänud Eesti ei suuda temaga sammu pidada ja käib majandusaktiivsuse mõttes alla. Eestis on osatud küll ära kasutada Tallinna kui sadamalinna potentsiaal, kuid see on suures plaanis ka kõik. Meil pole jätkunud oskust panna kogu riik elama ja äri ajama.
Kui poliitikud seda soovivad, tuleb regionaalpoliitika fookus ümber seada ja keskenduda sotsiaalse taristu arendamise kõrval palju rohkem sellistele investeeringutele, mis aitaksid maakondades luua püsivaid töökohti. Puhkamisvõimalused on meil juba päris head, nüüd tuleb luua vajalikud tingimused ka töötamiseks.
Praegu on uute sihtide seadmiseks õige aeg, sest Euroopa Liidu üks finantsperiood on lõppemas ja järgmine algab koos ületuleva aastaga. On piisavalt aega, et hinnata igast vaatepunktist Eesti regionaalpoliitika seniseid tulemusi ning seada sihid aastaks 2020.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
