Juulist jõustunud nn vajaduspõhiste lastetoetuste ümber käis aasta otsa propagandakära ja kohati nii valjult, et lõi kõrvad lukku. Tänaseks on koguni lastetoetuste reformiks ülendatud ettevõtmise esimesed viljad käes. Paraku on need päris mõrud, ja just selles osas, mis puudutab ühe või kahe lapsega peresid.
Ei vääri küünlaid
Prognoositud 30361 pere asemel maksis riik juulis täiendavat toetust vähem kui 3000 lastega perele ehk umbes üheksale protsendile plaanitud leibkondadest. Kitsikuses elava pere esimesele ja teisele lapsele antav 9,59 eurot on lihtsalt nii tilluke raha, et see ei kaalu üles taotleja valu ja vaeva. Mõnel juhul võib lapsevanemal bussipiletitelegi rohkem kuluda. Tuleb ju kord kvartalis viia valla- või linnavalitsusse paras patakas tõendusmaterjali, et oled piisavalt vaene saamaks riigilt seda vaese-lapse-kümnekat. Seega räägivad arvud enese eest: taoline asjade korraldus kriibib inimeste väärikust.
Jah, juulikuu tõi taotlejaid näpuotsaga juurde, täpsemalt 674 peret üle Eesti. Iseasi on, kui palju taotlusi rahuldatakse. Nii mõnelgi juhul ületavad pere sissetulekud mõne euroga summat, mille puhul on õigus lisatoetust saada. Ka suhtelise vaesuse piir püsib meil narrilt madalal: pere esimese liikme kohta on see praegu 280 eurot kuus, sealtpeale tulevad mängu koefitsiendid. Nii on kahe täiskasvanu ja kahe alla 14-aastase lapsega pere puhul vaesuspiiriks kõigest 588 eurot kuus.
Ning oh õnnetust, kui näiteks ühte või kahte last kasvatav ja miinimumpalka teeniv üksikema peaks elama ühe katuse all vanaemaga! Kui pensionärist vanaema peaks juhtumisi veel tööl käima ja palka saama, on leibkond seaduse järgi heal järjel ega vaja mingit “vajaduspõhist” abi.
Olgu tõe huvides öeldud, et 1. juulil kehtima hakanud uus kord pakub tõhusamat tuge kolme- ja enamalapselistele peredele, kes ei pea ka taotlemise kadalippu läbi tegema.
Ent jällegi: tublisti üle 90 protsendi kõigist lastest kasvab meil ühe- ja kahelapselistes peredes. Liiati on Eesti üheks põletavamaks mureks see, et sündimata jäävad isegi esimesed lapsed ja seda hoolimata sellest, et parimas sünnituseas naiste arv on praegu veel laes. Mõne aasta pärast hakkab see number vääramatult vähenema. Kui perre ei sünni esimest last, siis ei sünni ka teist ega kolmandat — ning meil polegi enam kolmanda, neljanda jne lapse toetust kellelegi maksta.
Tegelik vajaduspõhine toetus
Valitsuskoalitsioonil olnuks ausam kutsuda “reformi” õige nimega, näiteks toimetulekutoetuse kosmeetiliseks järeleaitamiseks. Vaesuses elavatel ja vaesuspiiril balansseerivatel peredel olnuks sedasi ehk ka vähem pettumust ja meelehärmi.
Valdav osa lapse lisaraha taotlejatest on samas ka toimetulekutoetuse taotlejad ja saajad. Seega aitaks abi vajavaid peresid praegusest propagandatrikist hoopis rohkem see, kui universaalsed lapsetoetused jääksid pere tuludesse kandmata. Just 19-eurone lapsetoetus, mida elukallidusele vaatamata pole juba kümme aastat tõstetud, on sageli kaalukeeleks, mis jätab pere ka toimetulekutoetusest ilma. Kui lapsetoetusi enam pere sissetulekute hulka ei liidetaks, oleks see paljudele kergenduseks.
Samasisulise ettepaneku on sotsiaaldemokraadid teinud riigikogule neljal korral ja paremerakonnad on selle iga kord tagasi tõrjunud. Sel moel saaks väga palju administreerimiskulusid, paberi- ja arvutimajandust, aga ka aega ja raha kokku hoida!
Saeme oksa, millel istume
Riigi kohus on lapsi ja lastega peresid senisest märksa rohkem toetada. Muidu meil lihtsalt pole rahvana tulevikku. Meie lähiaja eesmärgiks võiks olla jõuda selleni, et 3 protsenti riigi SKT-st läheb peretoetustele ja lastele. Euroopa kogemus näitab, et sündimus on suhteliselt suur ja vaesuses elavaid lapsi vähe neis riikides, kus kõigile makstakse ühtviisi tuntavaid peretoetusi ja riik teeb omalt poolt, mis suudab, et pakkuda lastele täiendavalt vajalikke teenuseid.
Riigikogus ootab järge sotsiaaldemokraatide seaduseelnõu, mis näeb ette 2004. aastast muutumatuna püsinud lastetoetuste kolmekordistamise. Toetused peavad jäämagi universaalseiks, vastasel juhul kleebib riik lastele sildid külge. Lastetoetus ei tohi olla pelgalt toimetulekuabi. Kui seame perele abi saamise tingimuseks vaesuspiirilt langemise, saeme oksa, millel ise istume.
i
HELJO PIKHOF, riigikogu liige, SDE aseesimees
