Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Eesti demokraatia on mainitust kaugel. Otsuste langetamisel ühiskonnas ei lähtuta niivõrd elanike huvidest, kuivõrd kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Nimetatud põhjusel ei täida ka seadustega paika pandud eelnõude lugemised otsustusprotsessis oma eesmärki. Arutelude asemel toimuvad vaidlused, mille tulemused on ette teada: võimukoalitsioonid kiidavad oma projekte, opositsiooni pärusmaaks jääb halvustamine. Mainitud lähenemine on üleüldine, kehtib nii keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Ebaselgus eelistustes ja tulemuslikkuse mõõdikute puudumine soosib sellist lähenemist. Reegleid muutmata muudatusi lähenemistes ei toimu — otsustajad jäävadki oma seisukohti ülistama, need aga, keda need puudutavad, kulmu kortsutama.
Näiteid elust
Vaatamata üldsuse tajutavale vastuseisule, sujus Eesti Euroopa päästefondis osalemise otsuse langetamine sujuvalt. Teisiti ei kulge kodanikvaenuliku riigieelarve vastuvõtmine. Sõjaliste kulutuste kasvatamine tingimustes, kus paljudele pole isegi hambaravi taskukohane, on põhjendamatu. Toimetulekuraskustes olevate inimeste saatustele tankide eelistamine on võigas.
Analoogne lähenemine pole omane üksnes keskvõimule, vaid ka omavalitsustele.
Võtame näiteks Tallinna televisiooni ümber toimuva. Poliitilise kähmluse asemel võiks üldsuse arvamuse väljaselgitamisele pühenduda. Ühisvahendeid kasutatakse sihipäraselt vaid siis, kui see põhineb ühiskondlikul kokkuleppel. Lasteaedade rahastamine, õpetajate töötasud, Tallinna TV-ga seonduv ja paljud teised üldsusele olulised otsused ei tohiks sündida kinniste uste taga väikese seltskonna tahtel. Sellel puudub igasugune seos esindamisega või demokraatiaga – igatahes pole tegemist esindusdemokraatiaga.
Diktaadil põhinev otsustamine tekitab vastandumist, millel puudub positiivne mõju arengutele.
Tarbija rahakotti laastavad ponnistused
Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon diktaadi põhineva otsustamise näite ka 7000 elanikuga Raplamaalt Kohila vallast, kus kohaliku poliitilise eliidi tahtel teostatakse ebaefektiivne, enamikule
Teenust pakkuva äriühingu (Kohila Maja OÜ) kodulehel on kirjas, et projekti maksumus on 180 599 488 krooni, omafinantseering 20,95 protsenti. Investeering ületab vee- ja kanalisatsiooniteenusest 2010. aastal laekunu 34,5 kordselt. Tegemist on valla kolme aasta maksulaekumisest (sh sotsiaalkindlustuslaekumine) suurema summaga.
Investeeringute üheks argumendiks peaks olema hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt seda ei järgi, muudab hoopiski omahinna mõttetult kõrgeks. Juba täna maksavad Kohila elanikud vee ja kanalisatsiooni eest tallinlastest 46 protsenti kõrgemat hinda. Liitri eest käiakse välja ligi viis Eesti senti. WC kasutamine neelab kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti kord). Kümblus on veelgi kulukam. Vanniskäik on isegi keskmise sissetulekuga inimesele luksus.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna veeteenuse hind on põhjendatust 36 protsenti kallim ja see hind peab langema. Kohila hindadel on vaid kasvuruum.
Uurisin kohalike arvamust probleemist. Heal järjel olevaid inimesi, kes moodustavad vähemuse, veehind ei hirmuta, murekortse on märgata ülejäänutel. Soliidse välimusega vanaproua pihtis, et neile koos pensionärist abikaasaga on taskukohane vaid kanalisatsioonita ühisveeteenus, mis moodustab väiksema osa täisteenusest. Kanalisatsioonile eelistavad nemad isiklikku kogumiskaevu, sest see võimaldab kulutusi kontrolli all hoida. Vanniskäik polevat küll taskukohane, kuid lühiajaliselt niriseva veega saab hakkama, seda muidugi tänu heitvee tarmukale käitlemisele, mis hommikuni hoitakse ja päevavalgel aiamaale toimetatakse.
Mõned usutletavatest kinnitasid, et kokkuhoidu annab WC loputuskasti nupu harvem kasutamine. Potikaant ei tohtivat muidugi lahti unustada.
Hinnatõusude ahel
Piiratud ressurssidega tingimustes vähendab iga hinnatõus tarbimist, mis toob kaasa uued hinnatõusud. Sarnane mõju on ka maksudel — ühe maksumäära tõstmine kahandab teiste kasvupotentsiaali. Hindade ja maksude tõstmised on tagajärjed, millel ühine põhjus: püsikulude kasv. Püsikulude kasv vajaks päitseid, mis innustaksid ühisvahendite efektiivsemale kasutusele, soosiksid ühiskonnaliikmete ühtsust ja tekitaksid ühtekuuluvustunnet. Ma väga kahtlen, et kaitseväekulutuste tõstmine, Tallinna TV ülalpidamine, Eesti Energia Jordaania ja USA investeeringud, Kohila veetrassi ehitus ja mitmed teised kulukad projektid mainitud eesmärke täidavad. Pigem töötavad need neile vastu.
Eelarvepoliitikaga annab nihutada mägesid, sellega on aga ka võimalik mitmeid asju untsu keerata. Sooviksin väga, et väikesearvulise kogukonnana suudaksime olla senisest ühtsemad ja edumeelsemad.
i
EUGEN VEGES
