Jõgeva valla paremad sportlased ja spordiedendajad kutsuti möödunud aasta lõpus Kuremaa lossi, et neid aasta jooksul tehtu eest tänada. Tänukirju ega autasusid neile seekord siiski ei jagatud, küll aga oli neil võimalik kuulata kunagise ETV spordireporteri ja praeguse kommunikatsioonikonsultandi Raul Rebase põnevat juttu sellest, kuidas Gerd Kanterist sai olümpiavõitja.
Raul Rebane oli 12 aastat (2000-1012) väga lähedalt seotud Gerd Kanteri arenguga, tema murede ja rõõmudega. Mõnikord on teda nimetatud Kanteri pressiesindajaks, mõnikord mänedžeriks, mõnikord meeskonnajuhiks. Rebane ise kasutas aga hoopis enda formuleeritud terminit: ta ütles, et oli saavutuskorraldaja.
“Ma loodan, et see termin tulevikus laiema kasutuse leiab,” ütles Raul Rebane.
Kõigepealt meenutas ta oma lapsepõlve, mis möödus Kuremaa lossiga sarnases mõisaõhustikus, täpsemalt Lääne-Virumaal Pandivere mõisas. Seal asusid nii kool, kolhoosikontor, klubi kui ka Rebaste pere korter. Raul Rebasel ja ta koolikaaslastel polnud neljaklassilises koolis ühtki kehalise kasvatuse tundi, sest kooli ainsal õpetajal polnud võimalust neid anda.
“Aga sellele vaatamata tulin ma hiljem paaril kergejõustikualal Eesti noortemeistriks,” sõnas Raul Rebane. “Nii et kui keegi väidab, et küll tema teeks sporti, kui ainult tingimused oleksid, siis ei saa tema juttu väga tõsiselt võtta.”
Ka Vigalas, kus Gerd Kanter kasvas, ei olnud spordihalli. Spordigümnaasiumi korvpalliosakonda teda vaatamata piisavale pikkusele ei võetud, sest ei peetud andekaks. Tõsisemalt hakkas ta sporti tegema alles seitsmeteistaastaselt ja kettaheitele keskendus 21-aastaselt. Tal polnud siis oma ketast ega korralikke heitesussegi. Küll aga olid tal plahvatuslikult kiired jalad ja tohutu võidusoov.
Rebase ja Kanteri teed ristusid 2000. aasta mais Tallinnas spordigümnaasiumi heiteplatsil toimunud heitjate seeriavõistlusel.
“Miski selles poisis tõmbas tähelepanu. Ilmselt oli see eestlase kohta ebatavaline põlemine, kange tahtmine kaugele heita,” kirjutab Raul Rebane oma raamatus “Võimalik!”. Selles möödunud aastal ilmunud raamatus kirjeldabki ta, kuidas vormus Gerd Kanterit abistama asunud meeskond ning kuidas nende töö lõpuks vilja kandma hakkas.
Usk olulisim
“Kõik sõltub sellest, kas sa usud sellesse, mida teed, või ei usu,” kinnitas Rebane. “Gerdi islandlasest treener Vesteinn Hafsteinsson ütles, et temal pole kunagi olnud sellist pimedat usku oma võimetesse, nagu on olnud Gerdil. Ja seepärast ei jõudnud ta tegevsportlasepõlves ka tõelisse tippu. Gerd on aga alati uskunud, et on maailma parim. Kui ta mõnel võistlusel parim polnud, siis ta võttis seda lihtsalt kui ajutist ebaõnne. Kui on usk, siis jõuad tulemuseni. Pole vahet, kus elad või kus õpid.”
Raamatu “Võimalik!” kirjutaski Rebane selleks, et keegi võiks Kanteri tiimi käidud teekonnast midagi õppida, näiteks usku ja teistmoodi tegemist. Rebane tahtis oma raamatuga kummutada ka spordiga seotud eksiarvamusi, näiteks müüti, et ausal teel, st dopinguta polegi võimalik olümpiavõitjaks tulla.
“See müüt on uskumatult laialt levinud. Gerd Kanter on aga elavaks tõestuseks, et kümne tiitlivõistluste medalini saab jõuda ka dopingupatust sada protsenti puhtana,” kinnitas Rebane.
Tema sõnul tuleb spordis edu saavutamiseks teha midagi teisiti kui teised. Kanteri meeskonna tegutsemise üheks nurgakiviks sai nn õnneliku kana filosoofia. Kunagi võis meie poelettidelt leida munakarpe, millel seisis kiri: “Õnnelike kanade munad”. Munad olid suured ja ilusa kollase rebuga. Termin “õnnelik kana” hakkas Rebasele meeldima ja ta laskis oma õepojal Jens Antonil joonistada pildi, millel mõnusat sööki-jooki nautiv kana päevavarju all peesitab ja XXXL suuruses mune muneb.
“See pilt on üllatavalt populaarseks saanud,” sõnas Raul Rebane.
Tema sõnul seisneb pildi mõte selles, et tähtis pole mitte tulemus, vaid protsess. Kui sportlase (või mõne muu ala tegija) teekonnal on kõik hästi paigas, tuleb tulemus iseenesest. Selleks, et sportlane oleks õnnelik ja motiveeritud, on vaja muidugi palju vaeva näha. Kui sportlane on aga motiveeritud, siis on treeningud efektiivsed.
Rebase sõnul ei tule see kõne allagi, et tippsportlane suitsetaks või tarbiks alkoholi, sest näiteks tarbitud alkohol mõjutab sportlase tegemisi veel kaks ja pool kuni kolm nädalat takkajärele. Kanteri tiim pööras suurt tähelepanu ka toitumisele.
Staar ja kangelane
“Kui sportlane pikema aja jooksul läbimõeldult ja regulaarselt toitub, võib tema treenimisvõime mitu korda suureneda. Gerdil suurenes treenimisvõime läbimõeldud toitumise korral näiteks plahvatuslikult,” ütles Raul Rebane. “Leidsime ka mooduse, kuidas suurendada treeningukordade arvu. Kui tavaliselt sportlased võistluspäevadel ja lennureisipäevadel ei treeni, siis Gerd hakkas neilgi päevadel kergemaid treeninguid tegema. Nii võitsime juurde umbes kuuskümmend treeningukorda aastas.”
Rebase sõnul ei tee medalid ja rekordid kellestki veel kangelast. Kangelane sünnib siis, kui sportlase tulemused kutsuvad esile rahva emotsiooni. See võib juhtuda ka siis, kui sportlane saab üheteistkümnenda koha situatsioonis, kus keegi temalt 58. kohast enamat ei eeldanud.
“Kõige tähtsam pole mitte sportlane, vaid rahvas. Paljud seda ei taju,” sõnas Rebane. “Staari on näiteks lihtne teha, kui on kogemusi ja natuke meediatutvust. Staar tuleb kohale, möllab natuke, tekitab furoori ja läheb jälle oma teed. Kangelast niisama lihtsalt ei tee. Kangelase seisusse tõuseb inimene tänu oma käitumisele.”
Gerd Kanteris oli kangelase ainet ja ta on kangelase rolliga hästi toime tulnud. Pärast seda, kui ta 2012. aasta Londoni olümpial pronksmedali võitis, läks tema meeskond Team75plus mitmel põhjusel laiali.
“12 aastat ongi selliste meeskondade puhul ülipikk aeg. Päris ime, et me nii kaua vastu pidasime,” ütles Raul Rebane ja lisas, et kõik meeskonna liikmed on praegu hinnatud tegijad. Selle noorimast liikmest, logistiku kohustusi täitnud Hans Üürikesest on saanud näiteks rahvusvahelise haardega spordimänedžer.
Raul Rebane ise pärast tosina aasta pikkust energiast tühjaks imevat “põlemist” ühegi noore lootustandva sportlase juurde saavutuskorraldajaks ei kipu.
“Aga kui ikka mõni päris hull välja ilmub, siis mine tea…” lõpetas Rebane oma jutu.
Kuremaa lossi saali kogunenud said soovi korral osta raamatut “Võimalik!” ja sellesse ka autori autogrammi võtta. Soovitan seda raamatut lugeda neilgi, kes erilised spordisõbrad pole. See on haaravalt ja vaimukalt kirjutatud ning seal ära toodud kogemused kõlbavad peale spordi kasutada ka muudel aladel.
Raul Rebane “Võimalik!”
*Raamat Gerd Kanteri teest olümpiamedaliteni ja teda aidanud meeskonna otsingutest.
*Raamatus jagatud kogemused on kasutatavad ka teistel aladel peale spordi.
*240 lk, illustreeritud rohkete fotodega.
*Väljaandja OÜ Stratkom, ilmunud 2014. a.
RIINA MÄGI
