Reastvere metsast leitud kodukits viidi varjupaika

Paraku pole kassid ja koerad ainsad, kes koduta loomade varjupaiga teenuseid vajavad. Teiste hulgas toimetati möödunud aastal Virumaa varjupaika ka Torma vallast Reastvere küla lähistelt metsast leitud kodukits.

Lisaks kassidele ja koertele on Varjupaikade MTÜ vahel pidanud majutama väga eriskummalisi loomi. MTÜ juht Triinu Priks meenutas, et nende varjupaikadest on läbi käinud üks kana ja vöötorav, merisead, rotid, tuhkruid, küülikuid ning ka üks kodukits, kes leiti möödunud aastal Torma vallast.

Meelitati leivaga metsast välja

Kitse leidis ühel maikuu päeval Reastvere küla lähedalt metsast Marianne Milinevitši isa, kes looma leidmisest ka koduseid teatas. Marianne arvas algul, et ta isa teeb nalja. Siiski oli asi naljast kaugel, sest sügaval metsas olnud kodukitse tervis oli üsna täbar. “Tundus, et ta on metsas väga kaua olnud, sest ta jalad olid kanged, iseseisvalt ta liikuda ei suutnud. Esialgu näis, et tal pole ka ühte silma peas. Ka oli ta väga näljane, mu ema sidus talle päitsed pähe ja leivaga meelitades saime ta metsast välja,” meenutas kitse leidmist Marianne.

Esialgu ei osanud kitse leidjad temaga midagi peale hakata ning nad ei teadnud, kelle poole selles küsimuses pöörduda. Järjepanu helistati loomakaitse seltsi, Torma vallavalitsusse, keskonnaameti infotelefonile ning viimases hädas politseisse, kust suunati nendeni pääsetamet. Päästjad siiski kitse kusagile ei viinud ning Marianne mäletamist mööda toimetas põdura tervisega loomakese varjupaika ikkagi Torma vallavalitsuse töötaja.

Uus kodu Kadrina kandis

Kitse päritolu on tänaseni teadmata. Marianne pani leitud kitsest teate üles Facebook’i suhtlusvõrgustikku ning helistas läbi ümberkaudsed majapidamised, kus kitsi kasvatatakse. Keegi kitse omaks ei tunnistanud. Reeglina ei kipu kodukitsed ise metsa uitama minema, seega pole võimatu, et keegi julm inimene viis kitse metsa lihtsalt surema. Marianne ei välista ka võimalust, et kits võis transportimise ajal maha pudeneda lahtisest autokastist ning siis kabuhirmus metsa põgeneda.

“Kuna varjupaigad on ehitatud põhiliselt kasside ja koerte vajadusi arvestades, sai kitseke enda käsutusse koera aediku koos kuudiga. Loomale sobis pakutud öömaja hästi ja kuudi võttis ta kohe omaks. Sundolukorras omandasid Virumaa varjupaiga töötajad lüpsmisel teatava vilumuse. Oma vigastatud silma tõttu pidi kits läbi tegema antibiootikumikuuri ning kahjuks ei saanud me tema piimaga varjupaiga kasse kostitada. Virumaa varjupaiga loomade hooldaja sõnul oli kits umbes kaks nädalat varjupaigas ja uued omanikud olid näinud vist ajalehes sellest lugu ja viisid ta endale lemmikloomaks Kadrina kanti,” vahendas Triinu Priks leitud kodukitse varjupaikka ja sealt uude koju jõudmise saagat.

EILI ARULA

blog comments powered by Disqus