Riigikogu võimuparteid on jõudnud arusaamisele, et senised võtted, et meelitada apteegifirmasid maal rohupoodi avama või vähemalt olemasolevaid lahti hoidma, on ammendunud, ning apteegiturg vajab uut regulatsiooni, mis vastaks paremini tarbija huvidele.
Näiliselt on ravimite jaeturg Eestis konkurentsist pungil, sest erinevaid apteegikette on palju, lisaks mõned üksiküritajad. Asjatundjad teavad aga öelda, et faktiliselt kontrollib Eesti ravimikaubandust kaks suurt hulgifirmat, kelle omanduses on enamik neist apteegikettidest, mis üksteisega konkureerivad.
Kui aga turgu valitseb kaks ettevõtet, siis pigem kalduvad nad teineteisega mitte konkureerima, vaid kokku leppima.
Apteegiturul valitsev seis on samasugune nagu 10-15 aastat tagasi väiksemate maakonnakeskuste jaekaubanduses: poode oli linnakeses küll mitu, kuid enamik neist kuulus kohalikule tarbijate ühistule, mis määras nende kõigi hinnataseme. Kuna üksikute erapoodide kaubatarned sõltusid samuti peamiselt kohalikust ühistu laost, oli sellega reaalne konkurents tasalülitatud. Erapoed hankisid oma hinnaeelise madalamate halduskuludega ja paraku ka maksudest kõrvalehoidmisega.
Alles välismaiste jaekettide sissetung tekitas esmalt suuremates ja seejärel väiksemates linnades toidu- ja esmatarbekaupade turul reaalse konkurentsi, mille positiivseks küljeks on madalamad hinnad ja laiem sortiment.
Konkurentsi tihenemisel oli ka oma varjukülg: kohalikel ühistutel ei jätkunud enam rammu selleks, et püsida ühtaegu linnas konkurentsis ja samas hoida maakauplused elus. Paljuski doteeriti maapoode linnakaupluste kasumi arvelt, ja kui linnas enam nii head kasumit ei teenitud, oli tulemuseks maapoodide allakäik.
</p>
Turupiirang ei õigustanud end
Eelmisel kümnendil arvati, et kui peatada linnades apteegikettide kiire laienemine, siis tekib neil motivatsioon tegelda maaklientidega. See on sama, mis kehtestada Rimile ja Selverile Tallinnas supermarketite avamise ülempiir lootuses, et see soodustab ostukeskuste rajamist Mustvees.
Sõltumata sellest, kas piirata kaubandusettevõtete tegevust linnades või mitte, ei meelita see neid maakohtadesse investeerima, sest maal puudub kõige see tähtsam – kriitiline mass kliente. See seaduspära kehtib nii toidu- kui ravimimüügis.
Ravimikaubanduses on tekkinud ühelt poolt jaeturule seatud piirangute ja teisalt hulgikauplejate lubamisega jaeturule olukord, kus firmad on küll ära kasutanud neile loodud kasvuhoonetingimused, kuid oma kasumit ei ole nad valmis jagama – vähetulusates kohtades pannakse apteegid ikkagi kinni.
Pärast konkurentsiameti varasemat ja õiguskantsleri äsjast teemakohast tähelepanujuhtimist on poliitikud seisukohal, et vaba turgu ei ole mõtet apteegiäris enam piirata, sest see pole toonud soovitud tulemust. Kas tagasipöördumine piirideta vaba konkurentsi poole pakuks seda?
Pole mingit alust arvata, et kui apteegifirmad saavad taas õiguse segamatult linnas iga nurga peal rohupood avada, haarataks turuvõitlusse ka maakohad. Apteekide turuvõitlus keskenduks edaspidigi üksnes linnadele ja see pigem kiirendab vähekasumlike maa-apteekide sulgemist, mis on rahvastiku rännet arvestades nagunii vaid aja küsimus.
Ebatraditsiooniline ravimimüük
Kui riik soovib tagada ravimite kättesaadavuse kohtades, kus see vabaturu tingimustes on ebarentaabel, on võimalik kasutada ebatraditsioonilisi võtteid. Näiteks Eesti Post sulgeb küll oma postkontoreid, kuid säilitab siiski postiteenuse kättesaadavuse, paigutades postileti kohalikku kauplusse.
Miks ei võiks samamoodi talitada apteekide puhul? Miks ei võiks valitsusel viimaks olla nii palju selgroogu, et seista vastu ravimikaupmeeste lobile ja lubada rohud müüki ka kohalikus toidukaupluses?
Vastuargumendina ikka ja jälle väljatoodav kartus, et rumalad inimesed ajavad sellisel juhul kaupluses rohud ja toiduained segamini, on pehmelt öeldes naeruväärne. Kui inimene oskab apteegist ostetud valuvaigisteid mõistuspäraselt kasutada, siis miks peaks ta järsku neid toidupoest ostes ülemäära tarbima hakkama? Sellisel juhul peaks ka kirveid ja vikateid edaspidi vaid relvapoes müüma.
Teisalt on riigil, kuid eeskätt kohalikul omavalitsusel võimalik tagada apteekide püsimine väikestes keskustes. Omavalitsusel on üksi või koopereerudes võimalik korraldada hankekonkurss elanikele apteegiteenuse osutamiseks hajaasustuses. Konkursi tulemusel saab võitnud apteegikett õiguse ja kohustuse pakkuda lepinguperioodil kindlaks määratud asustuspunktides apteegiteenust.
Kui riik doteerib rongiliiklust ja maakonnasisest bussitransporti, siis miks ta ei võiks tagada vallas apteegi olemasolu? Mõistagi kulub selleks raha, kuid paraku pole enamik teenuseid hajaasustuses enam pealemaksmiseta kättesaadavad. See on reaalsus, kus poliitikutel tuleb otsustada.
ARVED BREIDAKS, vaatleja
