Kungla rahvast, kes kord kuldsetel aegadel üksmeelselt maha sööma istus, näib olevat tabanud parandamatu haigus. Kui seagripi või tuulerõugete vastu avitab kaitsepookimine, siis kaebamistõvest nakatunuid suudab ravida vist vaid haud.
Piisab immuunsuse kaotanud isikutel kogeda pisimatki viltuvaatamist või viisakusetust, rakendavad nad otsekohe kogu oma teotahte madala kaebamiskire teenistusse, vaatamata sellele, et koolipõlves said kitupunnid kaaslaste käest sugeda ning Andrese ja Pearu teineteise peale kaebamise ja kohtukulli ees arveteklaarimise mahutasid külamehed põlastusväärsesse süljelärtsu: “Litsid mehed need Vargamäe omad!”
Sääsest tehakse kohe elevant
Goethe on öelnud: “Kes minu vääratused välja kannatab, on minu isand, olgu ta kas või minu teener.” Kõik meie tundeväljundid, eetikavääratused, tähelepanematusest johtuvad apsud ja põiki öeldud sõnad kuuluvad ühise nimetaja “inimlik” alla. Me kõik oleme ekslikud ja läbinisti täiuslik inimene pole vististi veel maailma sündinud.
Ometi kaebab laps õpetaja peale, haige arsti peale, naaber naabri peale, ülemus alluva peale ja vastupidi, ning muidugi klient teenindaja peale. Hoidku taevas, kui mõni väsimusest nukrapilguline kassapreili kinnikroogitud suukest näitab, sest kaebamistõbe põdev klient teavitab sellest otsekohe kollaseid ajakirjanikke või mikrofoni ja nuusksoolaga kohale tormavaid padrikureportereid.
Paljudel juhtudel leitakse hiljem, et sääsest oli tehtud elevant ja et kisa oli hoopis rohkem kui villa – sama palju kui osapoolte närvikulu ja pisaraid. Intsidente ja arusaamatusi on ju alati võimalik lahenda omavahel, püüda seda teha ka siis, kui see tähendab uskumist imedesse.
Kui õpetaja sõna oli seaduseks
Mulle meenub kaks lugu. Need on sarnased, nukravõitu lood, sest neis on haigusi ja kannatusi, murest ja hingevalust rääkimata. Niisiis, kui õppisin maakooli seitsmendas klassis, tuli meie kehalise kasvatuse õpetajale pähe omapärane idee. Ta seadis meid rivikorda, marsitas sovhoosi kartulipõllu äärde ja käskis joosta üle vagude metsaviiruni, mis otsekui teisest maailma servast kätte paistis, ning seejärel kohe tagasi. Tibutas külma vihma, sekka ka lumekübemeid ning poolmädanenud kartulipealsed haakusid ligastena jalgadesse. “Kes jooksu katkestab, saab kahe!” teatas õpetaja.
Tolle aja koolilapsel polnud voli saata pedagoog paika, mis on pikk ja pime nagu neegriküla. Õpetaja sõna oli seaduseks.
Neil kuldseks nimetatud kuuekümnendail puudusid õpilasel soe spordiülikond ja kvaliteetsed jooksukingad. Olid puuvillased dressid ja õhukesed võimlemissussid, mis juba esimeste jooksusammude juures lootusetult läbi vettisid. Järgmisel päeval puudus koolist kolm meie klassi last. Ka mina. Sain raske angiini, mis tekitas reumaatilise südamelihasepõletiku. See haigus röövis minult õnneliku nooruse. Kaevata polnud kellelegi. Aeg oli niisugune.
Teine lugu räägib mu pojast. Koolilaste päevast päeva kartulipõllul ekspluateerimine näib nüüdisajal nagu halb unenägu. Valus oli vaadata, kuidas vaevalt kümne- üheteistkümneaastased viidi koolitundide asemel bussidega põllule nagu sunnitöölised. Sageli andsid emad neile kodunt kaasa plastämbrid, sest rasked raudpanged, mis põllul laiali jagati, olid väikestest noppijatest suuremad. Kui nooremad lapsed said lõunast vabaks, siis suuremad tegid sama pika tööpäeva kui täiskasvanud.
Lastest said sunnitöölised
Minu poeg oli sel saatuslikul sügisel neliteist saamata, väikest kasvu ja kõhnuke. Poja pinginaaber jäi haigeks, seega tuli poisil rootormasina taga üksi hakkama saada lõiguga, mis kahele kätte mõõdetud.
Sel sügisel sadas vahetpidamata, oli külm ja tugevate põhjatuultega september. Kui laps palavikku jäi, panin selle külmetuse arvele. Päev hiljem ei saanud ta enam kõndida, liigesed tursusid üles ja südames olid tugevad kahinad.
Penitsilliinikogus, mis talle haiglas manustati, pani ehmatusest õhku ahmina. Kuu aega muret, mil poeg raviasutuses viibis, ja aasta otsa järelravi tundusid hiljem väikese probleemina selle kõrval, et lapsel tuli loobuda oma unistusest. Ta pidi jätma hüvasti tennisemänguga, mida ta meeletult armastas ja milles treener talle lootustandvat tulevikku ennustas. Kaevata polnud kellelegi. Aeg oli niisugune.
Praegusajal on võimalik kaevata, sekkuda, ennetada, süüdistada ja hukka mõista. Aga seda tehakse sageli nii tühistel, mõttetutel põhjustel, nii valel viisil, nii kurjalt ja kättemaksuhimuliselt, nii uskumatult haiglaslikult, et inimestes leiduvate pühapaikade kolletumine toob hingesoppi nukra nõutuse.
Kui kasutada merealuse mehe Urmas Alenderi sõnu, siis polegi enam viiteid, mis osutaksid headuse ja halastuse algusele. Need aga, keda on vähe, peaksid hoopis kokku hoidma ja üksteist hoidma.
iii
URVE TINNURI
