Teada on, et lubada on kergem kui teha. Kui majandus läks tõusuteed, oli võimulolijatel lihtne lubadusi anda, kuid nüüd tuleb oma sõnu sööma hakata. Ometi on kusagil ka piir, millest mingil juhul ei tohi taganeda. See piir jõuab kätte siis, kui kaalule seatakse inimese elu ja tervis.
Meie põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus tervise kaitsele. Sedasama õigust kinnitab parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud ning mis on Riigikogus ratifitseeritud. 2007. aasta aprillis ametisse astudes andis peaminister Riigikogu ees sõna, et valitsus hoolitseb rahva tervise, toimetuleku, majandusliku turvalisuse ja mille kõige eest veel.
Arstiabi jääb kättesaamatuks
Muu hulgas nägi valitsusliidu programm ette tagada ravikindlustuseta isikutele pääs perearsti juurde. Paraku jääb arstiabi iga päevaga aina rohkematele kättesaamatuks. Lõputuna näiva tööpuuduse kaasnähuna on ravikindlustuseta jäänud üle 64 000 inimese.
Tõsiasi, et majandus teeb vähikäiku, ei õigusta inimese hättajätmist. Asi on suhtumises – kas inimestest hoolitakse või mitte. Nüüd kostis peaminister Riigikogus arupärimisele vastates, et ravikindlustamata isikul tekib õigus tasuta arstiabile siis, kui tema seisund eeldab vältimatut abi. Mis siis saab? Abi oleks erisüsteemist, mis võimaldab väiksema sissetulekuga inimeste tervishoiukulusid katta riigi muude laekumiste arvelt, kuid peaministri sõnul pole kavas seda rakendada. Ja nii ongi, et valitsus ei aita ise ega lase ka teistel aidata.
Omavalitsuste esindajad taotlesid 2010. aasta riigieelarvele tehtud ettepanekutes eraldada riigieelarvest raha ravikindlustamata isikute perearstiabiks, kuid kahjuks jäi ettepanek toetuseta.
Osa inimesi on “haihtunud”
Möödunud aastal koostasid kolm Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudengit uurimuse ravikindlustuseta isikute olukorrast kohalikes omavalitsustes. Ja mis selgus? Tuleb välja, et ravikindlustuseta inimesi on palju rohkem, kui näitavad haige- ja töötukassa andmed.
Nimetatud uuringu tulemused vastavad statistikaameti andmetele, ja viimaste õigsuses pole põhjust kahelda. Uuring tugineb kõigi 15 maakonna seisukohtadele ja vastustele ning neist selgub, et riigi rahastatavate teenuste ring ei taga ravikindlustamata isikutele põhiseadusest tulenevat õigust tervise kaitsele.
Kuidas saakski tagada, kui need inimesed on “haihtunud”. Küsisime peaministrilt, mida võtab valitsus ette töötukassa registrist kadunud inimeste ülesleidmiseks, ja saime vastuseks, et register ei pea arvestust nende tööealiste inimeste üle, kes tööd ei otsi. Aga miks nad siis ei otsi? Inimene pole ju iseenda vaenlane, et kergekäeliselt ja puhtalt mugavusest loobuks tööotsimisest ja tööst, seega ka ravikindlustusest. Järelikult pole leidnud ning on kaotanud viimsegi lootuse.
Hooldusravi eest ei suuda maksta
Nõndasamuti on mureks põhjust neil, kes vajavad hooldusravi. Elanikkonna vananedes suureneb paratamatult vajadus hooldusteenuse järele. Sotsiaalministeeriumi ilus unistus ehitada Euroopa rahaga haiglahooned, luua uusi voodikohti ning omaosaluse toel senisest rohkem hooldusravi pakkuda võib luhtuda. Sel lihtsal põhjusel, et inimesed ei suuda hooldusravi kinni maksta. Sellega jäävad hätta nii rahvapensioni (umbes 2009 krooni) saajad, enamik töövõimetuspensionäre kui ka suur osa vanaduspensionäridest.
Pealegi käib sellise raha maksmine üle jõu ka abivajajate lähedastele, sest eluasemekulud muudkui tõusevad ja töötus suureneb. Jääb arusaamatuks, kuidas mõeldakse 1. jaanuaril kehtima hakanud omaosalus hooldusravis rakendada. Sotsiaalministeerium igatahes ei näi sellega oma pead eriti vaevavat – ilmselt lootes, et viimases hädas jääb vastutus inimese tervise ja toimetuleku eest kohaliku omavalitsuse kanda.
Nii leiab taas kord kinnitust ütlus, et teise tõbi on kivi küljes. Peaministri suhtumisest ja soovitustest võib teha juba palju korratud järelduse, et hädas saab inimene loota vaid iseendale. Aga kuidas jääb põhiseaduslike õigustega? Üha enam tundub, et hättasattunud inimene on riigile vaid tülinaks, et vaestele ja tõrjututele siin kohta ei ole. Ometi peaksime just raskel ajal igaüht märkama ja aitama. Kuna opositsiooni hääl saab koalitsiooni senist käitumist arvestades Riigikogus maha hääletatud, siis kutsun valitsust üles hoolivusele: esitama seadusemuudatus, mis võimaldab kõigil ravikindlustamata inimestel vähemalt perearsti poole pöörduda, teades, et kulud katab riik. Töötus koos sellest tulenevate sotsiaalsete tagajärgedega ähvardab Eestis paisuda katastroofiks – enam ei anna oodata.
iii
MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit
