Kui oled kaheksateist aastat oma elust pühendanud ühele erialale ning su tõusujoones kulgenud karjäär siis ühel päeval sulle arusaamatutel põhjustel ootamatult lõpeb, võib saadud löök olla nii tugev, et sellest ei toibugi. Esmaspäeval neljakümneseks saanud endine tipp-kriminaalpolitseinik Rauno Võsaste kinnitas seevastu, et praegune periood on tema elu toimekaim.
Kui uskuda Jõgeva aleviku lasteaia kunagist juhatajat Vaike Kallandit, olevat Rauno Võsaste juba mudilasepõlves miilitsaks saada tahtnud. Rauno Võsaste ise ütles, et politseiniku elukutse valikul sai määravaks asjaolu, et tema armeeteenistus möödus Nõukogude armee Tallinnas paikneva miilitsa eriväeosa koosseisus ning et vabanes ta sealt ajal, mil vastloodud Eesti politsei vajas temasuguseid noori väljaõppinud mehi.
Miilitsapolgus teenis Võsaste ka 1991. aasta augustiputši päevil.
“Meie väeosa oli küll häireseisukorda viidud ja me istusime poolteist päeva täisvarustusega autodes, ent linna välja ei sõitnud,” meenutas Rauno Võsaste. “Sellele, et pääsesime niimoodi keerulistest valikutest, me tookord ei mõelnud. Meil oli demblini jäänud vaid paar kuud ning mõtteis oli ainult kojusaamine. Roodukomandör rivistas meid üles küll ja väitis, et ümber meie väeosa paiknevates majades varitsevad eesti natsionalistidest snaiprid ning et kui me välja sõidame, siis paigutatakse esimestesse autodesse meid, eestlasi, et snaiprid just omasid tulistaksid, aga seda “folkloori” ei võtnud keegi tõsiselt. Enamikul meist olid selleks ajaks selja taga ka mõned komandeeringud Mägi-Karabahhiasse, seega oli meid üsna raske hirmutada.”
1991. aasta sügisest 1992. aasta sügiseni töötas Võsaste Jõgeval kriminaalpolitsei kordnik-autojuhi veidra nimega ametikohal, siis aga asus õppima vastloodud Sisekaitseakadeemiasse. Nelja aasta pärast oli ta diplomeerituna Jõgeval tagasi ja tegi kuni 2002. aastani põhimõtteliselt kriminaalpolitsei inspektori tööd, ehkki töö sisu aja jooksul mõnevõrra muutus.
“Juhtivinspektorina olid minu lahendada esimese astme ja raskemad kuriteod ja sel ajal oli Jõgevamaal tapmisi ja röövimisi veel üsna arvestavaval hulgal,” ütles Rauno Võsaste.
Järgnesid kaks aastat Jõgeva kriminaalpolitsei ülemkomissari ametis. Sellest ajast pole talle meelde jäänud mitte niivõrd erilised üksikjuhtumid, kuivõrd see, et Jõgeva Prefektuur oli sel ajal professionaalsetest ametnikest koosnev hästitoimiv väike prefektuur, mis oma töötulemuste poolest oli riigis esimeste hulgas.
Osalt mängis siin Võsaste sõnul rolli asjaolu, et valdav osa tollastest Jõgeva kriminaalpolitseinikest olid, nagu ta isegi, tööle tulnud vastloodud Eesti politseisse. Ühest küljest olid nad kümmekonna aasta jooksul omandanud piisava kogemustepagasi, samas polnud nad veel liiga vanaks ega laisaks jäänud.
Vorm ja plekid
2004. aastal sai Võsastest Lõuna Prefektuuri kriminaalosakonna juhi asetäitja jälituse alal. Sellest ajast on tal meeles väikeste prefektuuride liitmise tagajärjel tekkinud suure asutuse sünnivalud: väikeste prefektuuride jälitusüksused tuli liita koostöövõimeliseks tervikuks, mis samas ka kõigis maakondades korda hoida suudaks.
Kui toonane Lõuna Prefektuuri prefekt Aivar Otsalt 2009. aasta algusest rotatsiooni korras Ida Prefektuuri üle viidi, võttis ta sinna ainsa kolleegina kaasa Rauno Võsaste, kes tõusis Jõhvis ametiredelil pulga võrra kõrgemale: asus Ida Prefektuuri kriminaalpolitsei direktori kohale.
“Tegelikult plaanisin sel ajal hoopis välismissioonile minna ning olin läbinud ka vastavad koolitused,” ütles Rauno Võsaste. “Aga kui mundrikandja sellist väljakutset nagu Ida-Virumaale ehk sisuliselt eesliinile kriminaalpolitseid juhtima minek vastu pole valmis võtma, siis polegi tal selles süsteemis mõtet teenida.”
Nii nagu Ida-Virumaast on mujal Eestis tekkinud üsna negatiivne kuvand, nii on see teistes prefektuurides kujunenud ka Ida prefektuuri kohta. Rauno Võsaste kinnitas seevastu, et Ida-Virumaa kriminaalpolitseinikud on valdavalt väga professionaalsed, vaatamata sellele, kas nad eesti keelt räägivad või mitte.
Ka tema ise püüdis nii Tartus kui Jõhvis kriminaalpolitsei tegelikust tööst mitte liialt kaugeneda ning käis koosolekutest ja kabinetitööst puhkamiseks aeg-ajalt inspektoritele autojuhiks. Eriti siis, kui mõnd tõsisemat juhtumit uurima mindi.
Küsimusele, kas ülemuse juuresolek alluvate tööd ei seganud, vastas Rauno Võsaste, et kui keegi sellises olukorras pingesse läks, siis endast, mitte temast lähtuvatel põhjustel.
“Olgu mul õlal millised pagunid tahes, mulle pole kunagi vaja olnud, et teised mu ees kummardaksid, mulle au annaksid või minu kabinetti sisenedes püsti kargaksid,” ütles Võsaste.
Kaks aastat tagasi, 2009. aasta mais leidis Võsaste politseiametniku karjäär ootamatu ja meediaski kära tekitanud lõpu: seoses prefekt Aivar Otsalti suhtes algatatud kriminaalasjaga kuulutati kuriteos kahtlustatavaks ka Võsaste. Ehkki süüdistust talle lõpuks ei esitatud, vaid lõpetati menetlus nn oportuniteediga, pidas Võsaste paremaks omal soovil politseist lahkuda.
“Vaevalt et politsei juhtkond tahtnuks, et ma jätkaksin,” ütles Võsaste. “Ka ma ise olen arvamusel, et kui vormi kanda, siis peab see olema plekitu. Kui tuua võrdluseks sööklaolukord, siis pole vahet, kas sa ajasid endale suppi peale ise või tilgutas seda keegi teine, plekk jääb ikka järele ja sellise vormiga ei saa enam tööle minna.”
Poolteist nädalat teisel pool
Kogu suure ja tervet hulka süüdistatavaid hõlmava kohtuasja kohta ei saa Võsaste enda sõnul midagi lähemalt rääkida sellepärast, et teda puudutas see ainult servapidi ja väga küsitavates asjades. Ka oma hea sõbra Aivar Otsalti süütuse või süüdiolemise asjus saab ta tugineda ainult kohtu otsusele.
Tema jaoks oli aga hetk, mil ta kahtlustatavaks kuulutati, väga valus. Käsi tal tookord raudu ei pandud ja ka seda, kui kaitsepolitseinikud tema enda seltsis tema kodu külastasid, saab ainult tinglikult läbiotsimiseks nimetada, ent ikkagi pole see meeldiv, kui satud pärast kaheksateistaastast laitmatut teenistust politseis äkki n-ö teisele poolele.
“Meeles on see mul tänini, aga ükski hetk, olgu ta siis kaunis või kurb, ei kesta igavesti, vaid elu läheb alati edasi,“ tõdes Võsaste.
Mida kaitsja ja prokuröri kokkuleppel tema puhul rakendatud oportuniteet täpsemalt tähendab, tekitab vaidlusi või mitut pidi mõistmise võimalusi senimaani, aga igal juhul andis see võimaluse kriminaalmenetlus lõpetada ja poolteist nädalat kestnud kahtlustatava rollist kiiresti välja saada. Kui Võsaste poleks sellega nõustunud, oleks järgnenud pikk ja veniv kohtuprotsess koos sellega kaasneva meediakäraga ning see oleks tema lähedased löögi alla seadnud.
Oma praeguse elu kohta ütleb endine kriminaalpolitseinik, et nii tegusat aega pole tal varem olnudki. Tema põhitööks on Atria Eesti (see on liha tootmise ja töötlemisega tegelev Soome kontsern, mis ühendab sellised Lõuna-Eesti suured kaubamärgid nagu Maks ja Moorits, Wõro ja Vastse-Kuuste) turvajuhi amet. Ent palgatöö kõrvalt on ta ka ettevõtjaks hakanud. Tema n-ö ühemehefirma pakub turvaalast koolitust, koos kolme sõbraga asutatud OÜ SodaBlastBaltic toob aga sisse soodapuhastusseadmeid ja pakub soodapuhastusteenust. Lisaks sellele kuulub Võsaste mittetulundusühingusse, mis viib läbi erinevaid rahvusvahelisi projekte, koolitades praegu näiteks Ukraina õiguskaitseorganeid.
Justkui sellest vähe oleks, ilmus tänavuse aasta alguses Rauno Võsaste sulest raamat kolonelleitnant Harald Riipalust, kes sõdis Teise maailmasõja ajal Wehrmachti ja Relva-SSi koosseisus ning keda ühena neljast eestlasest autasustati Raudristi Rüütliristiga. Huvi Eesti Vabariigi ja Teise maailmasõja ajaloo vastu tekkis Võsastel enda sõnul juba koolipõlves, sest see, mida õpetajad selle aja kohta rääkisid, ei tahtnud kuidagi ühtida sellega, mida rääkisid kodus vanaema ning ema-isa. Selleks, et selgeks teha, mis tõde ja mis vale, tuli hakata ise lugema ja uurima. Lugemine sai uue hoo, kui sakslaste poolel võidelnud eesti meeste välismaal ilmunud mälestused meilgi vabalt kättesaadavaks muutusid.
Loetud ja läbiuuritud materjali hulgast hakkas Harald Riipalu kohta käiv Võsastele huvi pakkuma mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et temast räägiti-kirjutati vähem kui näiteks teistest Rüütliristi kavaleridest Alfons Rebasest ja Harald Nugiseksist, teiseks sellepärast, et tema puhul kordusid allikast allikasse mitmed ebatäpsed faktid, mis vajasid ümberlükkamist, ja kolmandaks sellepärast, et tema lapsepõlvekodu Küti talu asub Saare vallas, mis jääb praegu Jõgevamaa koosseisu.
“Olen küll mitmel pool mujal töötanud, aga pean end ikka Jõgevamaa patrioodiks. Ma ei saa aru inimestest, kes kaks nädalat pärast Jõgevalt Tallinna kolimist tulevad siia ja hakkavad ohkima, et kuidas me siin ikka elame ja et siin pole ju mitte midagi teha,” ütles Rauno Võsaste.
Vaimselt tervistav
Riipalu ja tema tegevuse kohta käivaid infokilde ja allikaid hakkas ta üles märkima juba siis, kui tal raamatu tegemise kavatsust veel polnudki. Raamatu idee tekkis pärast seda, kui tal õnnestus kohtuda Riipalu Inglismaal elava tütre Ede Stevensoniga. Tema kontaktandmed sai ta nii, et “pommitas” kirjadega kõiki Inglismaal tegutsevaid Eesti maju ning ühes siis “näkkaski”. Enne silmast silma kohtumist peeti päris pikalt kirjavahetust.
“Oli tunda, et mind “kombati” sealtpoolt üsna põhjalikult,” tunnistas Võsaste.
Selleks ajaks, kui tal avanes võimalus seoses ühe koolitusega Inglismaale sõita, oli aga usalduslik side saavutatud ning ta veetis Ede Stevensoni ja tema pere seltsis terve päeva, salvestades kõik jutuajamised diktofoni abil. Inglismaalt sai ta ka terve hulga Harald Riipalu fotoalbumis olnud fotode digitaalseid koopiaid.
“Kui me ajakirjanik Rasmus Kaggega siinsamas minu koduõue katusealuses Inglismaalt toodud materjali üle vaatasime-kuulasime, ütles Kagge, et mingi “Pealtnägija” saatelõiguga pole mõtet seda ära lörtsida. Pigem kirjutagu ma selle põhjal midagi,” meenutas Rauno Võsaste.
Peatselt tekkiski tal politseist lahkumise tõttu tavatult palju vaba aega, mida sai kirjutamiseks kasutada. Materjal oli sisuliselt olemas, teema peas selgeks mõeldud ning keskendumine ajaloole sel hetkel vaimselt vägagi tervistav. Asjaolu, et Riipalust üks raamat — Voldemar Pinni 1999. aastal ilmunud “Auvere sangar” — juba olemas on, Võsastet kirjutamast ei seganud. Pigem kannustas takka, sest tosina aasta taguses üllitises on materjalide tollasest kehvemast kättesaadavusest tulenevaid puudujääke ja ebatäpsusi.
Võsaste raamatu trükkiminekut kiirendas Toris Eesti sõjameeste kokkutulekul sõlmitud tutvus kirjastuse Grenader esindajatega. Kui nad aimu said, missugune käsikiri Jõgeva mehel valmimas on, hakkasid juba nemad teda tagant tõukama ning nii tuligi raamat trükist enam kui aasta enne Riipalu sajandat sünniaastapäeva (see on tuleva aasta 13. veebruaril), mida Võsaste ise soovitava ilmumisajana silmas pidas.
See, et raamat ilmumise järel tervelt kuus nädalat Apollo müügiedetabeli esikümnes püsis ning et selle kohta saadud tagasiside valdavalt positiivseks on osutunud, oli ka autorile üllatuseks. Positiivset tagasisidet on tulnud ka interneti militaarfoorumitest, kus anonüümsed autorid tavaliselt värve kokku ei hoia. Sealsetele kommentaatoritele on meeldinud raamatu neutraalne ja kirjeldav toon ning faktirohkus.
Riipalu mõnevõrra vastuolulise isiksuse kohta on autor püüdnud raamatus esitada niipalju erinevaid fakte ja arvamusi, et lugeja saaks nende põhjal ise oma arvamuse kujundada. Võsaste sõnul oli Riipalu kahtlemata väga tark ja professionaalne ohvitser. Kui mõned sõdurid on teda süüdistanud liigses saksalembuses, siis Võsaste on pannud raamatusse sisse ka fakte, mis tõendavad tema eestimeelsust. Näiteks teinud Riipalu ettepaneku evakueerida Otto Tiefi valitsus saartele, mida Eesti diviis võinuks siis kaitsta. Peale Harald Riipalu enda loo on raamatus aga riivamisi puudutatud paljude tema kaasaegsete lugusid ning räägitud laiemalt tollasest ajast ja oludest.
“Tahtsin, et võimalik noor lugeja saaks aru, kes siis ikkagi olid need mehed, kes kandsid sõja ajal Saksa vormi ja mis tol ajal Eestis üldse toimus. Ehk siis: see raamat võiks kaasa aidata isamaalisele kasvatustööle,” ütles Rauno Võsaste.
Tema sõnul tuleb kriminaalpolitseiniku taust harrastusajaloolasele nii kasuks kui ka kahjuks. Kasuks tuleb oskus töötada algallikate, eriti kriminaaluurimise toimikutega, kahjuks harjumuspärane püüe välja selgitada lõplik tõde ning asjad hea-halva ja valge-musta skaalal paika panna.
“Must-valgetest hinnangutest sõjaaegsete sündmuste kohta tuleb minusugusel noorema põlve hobiajaloolasel kindlasti hoiduda, sest lõplikku tõde, kui seda ajaloos üldse eksisteerib, teavad ainult need, kes nende sündmuste tunnistajaks olid,” ütles Rauno Võsaste.
Praegu on tal mõttes juba uue raamatu idee, aga kas see realiseerub, selgub siis, kui välisarhiivist tellitud materjalid kohale jõuavad. Kelle kohta need materjalid käivad, Võsaste ei reetnud, ütles vaid, et tegemist on taas Jõgevamaalt pärit tuntud mehega.
Küsimusele, kas ta läheks politseisse tagasi, kui teda sinna kutsutaks, vastas Rauno Võsaste, et nüüd enam mitte, sest siis tuleks tal paljud juba alustatud asjad uuesti seisma panna.
“Ehkki 38-aastaselt politseidirektori auastmeni jõudmine oli päris suur saavutus, arvan, et elu tipphetked on mul veel ees,” märkis Rauno Võsaste.
Rauno Võsaste elukäik
- Sündinud 30. mail 1971 Jõgeval.
- 1989 lõpetas Jõgeva 1. Keskkooli.
- 1991 asus tööle Jõgeva kriminaalpolitseis kordnik-autojuhina.
- 1992-1996 õppis Sisekaitseakadeemias.
- 1996-2004 töötas kriminaalpolitsei inspektori ja ülemkomissarina Jõgeva Prefektuuris.
- 2004-2009 Lõuna Prefektuuri kriminaalosakonna juhi asetäitja.
- 2009 asus Ida Prefektuuri kriminaalpolitsei direktori kohale, ent lahkus viie kuu pärast politseist.
- Praegu töötab ASis Atria Eesti ning kuulub OÜ SodaBlastBaltic ja OÜ Ferricrux juhatusse.
- Perekond: abikaasa Liina ning tütred Sandra (12) ja Johanna Elisabeth (4).
RIINA MÄGI
