Põllumehed on oma huvide ja soovide ekstreemseks väljendamiseks mõnikord traktorite ja kombainidega suurte linnade esinduslikesse paikadesse sõitnud. Jõgevamaa Põllumeeste Liidu eestvedaja Raul Soodla tegi koos sõpradega sellise aktsiooni esimese peaproovi juba oma noorusaastatel, kui tõi diskorina koos sõpradega Jõgeva kultuurimaja saali sõiduauto, mis oli ühe tantsufestivali auhinnaks.
Soodlat tuntakse hästi ka tänu tema hobidele ja julgusele end proovile panna nii diskorina, sporti tehes kui spordivõistlusi ja kultuuriüritusi organiseerides. Näiteks tegeles ta Küüslaugufestivali korraldamisega Kuremaal. Kõik see annab paari päeva pärast viiekümneseks saavale mehele energiat, mida vaja oma põhitöös põllumeeste ühistegevuse eestvedamisel, selle valdkonna inimeste huvide esindamisel ja kaitsmisel.
Rääkides põllumajandusest, ei saa üle ega ümber rahast. Kuidas sina oma esimese raha teenisid?
“Päris esimese oma raha teenisin suvises töö- ja puhkelaagris, kui Kuremaal peedipõldu kõplasime. Aga tööks oli ka heinapallide lakka laadimine ja töö farmides.”
Millal küpses soov põllumeheks saada ?
“See, et minust põllumees saab, sai mulle selgeks juba väga varases nooruses. Suvevaheajad veetsin osaliselt vanaisa-vanaema juures Veneveres Avinurme kandis. Õppisin vikatiga heina niitma, vedasin hobusega laudast sõnnikut, aitasin lehmade ja hobuste eest hoolitseda. Isa töötas Kuremaa sovhoostehnikumis peaagronoomina, onu on juhtinud nii kolhoosi kui ühistut ja tegutsenud peaspetsialistina põllumajanduses.”
Positiivseim laeng, mille oled põllutöödest saanud?
“Kõige nauditavam töö on minu jaoks viljakoristus. Noore mehena töötasin mitmed suved kombainerina Maarja kolhoosi ja Kuremaa sovhoostehnikumi põldudel. Vaatan ja imetlen neid suuri masinaid-põllulaevu veel tänagi.”
Kuidas on lood aga lüpsmise või lambapügamisega?
“Nii käsi- kui masinlüpsi, nii torusse- kui platsillüpsi sain selgeks töötades Rootsis Hamra farmis DeLavali õppetalus. Lammaste pügamises erilisi praktilisi kogemusi mul pole, küll aga saan hakkama selleks vajalike elektriliste masinate hoolduse ja remondiga.”
Kui palju Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse sisse astumisel erinevate erialade vahel kaalusid?
“Arvestades tõsist huvi masinate vastu, oli mul kindel soov mehhaniseerimist õppida. Tagantjärele võin öelda, et EPA aeg oligi mu elu parimad aastad. Nagu ka kooli nime esitähed ütlevad. Elasin tudengiaastail läbi uue Eesti ärkamisaja ja laulva revolutsiooni.
Muutused ühiskonnaelus mõjutasid ka minu käekäiku. Astusin EPAsse Kuremaa Sovhoostehnikumi stipendiaadina, diplomi saamise ajaks oli aga sovhoostehnikum laiali jagatud ja töökohta enam keegi ei pakkunud. Kõrgharidusega põllumajandusspetsialistidele algas segane aeg.”
Kas alternatiiviks võinuks olla meditsiin, sest ema töötas Jõgeva haiglas arstina?
“Käisin Kuremaalt Jõgevale kooli ja pärast tunde õppisin tihti vanas polikliinikus järgmise päeva koolitükke, et bussini aega parajaks teha. Ei saanud minust tohtrit, aga austus arsti ja valge kitli vastu on minus siiani siiralt olemas.”
Oleme rääkinud elukoolist ja kõrgkoolist, käime nüüd läbi ka keskkooli ehk tänases mõttes gümnaasiumiaastad?
“Õppisin Jõgeva keskkoolis ja minu kooliaastatel oli Jõgeval vaid üks keskkool. Teen sügava kummarduse oma esimesele klassijuhatajale Hele-Mall Lüütsepale ja oma teisele klassijuhatajale, eesti keele ja kirjanduse õpetajale Endla Matelale. Ja kõigile teistele oma õpetajatele. Matemaatika, inglise keel, kehaline kasvatus, ajalugu… Meie õpetajad paistsid silma võimekusega, armastusega oma töö vastu ja oskusega oma ainet õpilastele huvitavaks rääkida. Hea koolivälise tegevuse organisaatorina ja kaasava pioneerijuhina on meelde jäänud õpetaja Malle Vadi. Võiksin ja tahaksin oma kooliajast rääkida lausa tunde. Mälestusi jätkub, olgu nendeks ka nn Tootsi vembud, spordilaagrid või puhkelaagrid Peipsi ääres Rannal. Inglise keel meie eriklassis – kes oskas siis aimata, et täna seda iga päev vaja läheb. Mängisin kooli ajal ka trummarite ansamblis. Kooli kehalise kasvatuse tundidest sai alguse minu huvi mitmete spordialade, eriti jalgrattasõidu vastu. Jõgeva keskkool toetas igati meie arengut.”
Keskkooliaastatel sai alguse ka sinu kuulsus diskorina. Kui keeruline oli siis hankida plaate, kassette, muusikamasinaid?
“Tehnikavärgi pärast ei jäänud midagi tegemata. Palju aitas Kuremaa Sovhoostehnikumi klubi ja Vello Pütsep. Vajalik tehnika oli Eestis olemas ja liikus diskorite kindlas ringkonnas käest kätte. Muusika jaoks olid omad kanalid – uskumatu, aga muusika oli sel ajal vägev valuuta.
Diskoritelt nõuti esinemistel ka paberit – litsentsi, mille andis kvalifikatsioonikomisjon. Osalesin ka vastavatel konkurssidel, kuhu tuli eelnevalt esitada lugude nimekiri. See ei kattunud mõistagi sellega, mida tegelikkuses mängisin.”
Küllap olid mitmed lood toonase ideoloogia vaatevinklist keelatud või ebasoosingus?
“Olin keeldudest kuulnud, minuni need aga ei jõudnud. Minu tegevus aastate jooksul diskorina ulatus Tallinnani välja. Sageli viisin kultuuri- ja meelahutusüritusi läbi ka Tartus. Jõgeval oli üheks sagedasemaks diskopaigaks kunagisse saunahoonesse rajatud Carmeni baar, hilisem ööklubi Carmen. Aga ka Kuremaa Veski ja Kastani baar. Olid ikka ajad.
Jõgeva kultuurimajas korraldatud diskole tõime korra küljeuksest sisse sõiduauto, auhinnaks. Masinal hakkas aga bensiinipaak lekkima. Saal oli rahvast täis, Caater esines. Tulevärk ja ülemeelikud noored. Kultuurimaja direktor Airi Rüttter tundis selget hirmu ja ohtu. Õnneks möödus kõik rahulikult.”
1990. aastatel tuli nii meelelahutajatel, põllumeestel kui paljude teiste erialade esindajatel kohaneda kapitalismiga. Kuidas see protsess sinul kulges?
“Meelelahutajate elu neil aastatel oli huvitav. Adrenaliinirohke, väljakutseid jagus. Esimesed tuleristsed päris kapitalistidega sain Taanis sulasena töötades. Kõva raha ja kõva kool. Edasi firma DeLaval, kus töötasin 1997. aastast. Alustasin kui lüpsiseadmete montaažimees, siis hooldusmees, seejärel müügijuht. Selles ettevõttes, mille omanik on maailma rikkamate inimeste hulgas ja teab oma väärtust, omandasin ilmselt mingi osa sellest läänelikust maailmavaatest. Täiendasin ennast edaspidi Rootsis, kus mulle rohujuure tasandil väga palju asju selgeks tehti.”
Tänases Eestis oled ennekõike tuntud ürituste korraldajana, põllumeeste huvide väljendaja ja kaitsjana. Kuivõrd oled need oskused ja võimed õppimisega omandanud või saab rääkida ka kaasasündinud omadustest?
“Arvan, et mõlema faktori osa on siin viiskümmend protsenti. Teatud eeldused juhtimiseks ja vastutuse võtmiseks peavad olema ka looduse poolt antud. Väga oluline on aga oskus luua oma mõtete ja tegudega pinnas, et sinu ideid ja tegemisi usaldataks. Nii sillutasin endale pidevalt teed. Jõgevamaa põllumeeste ühistegevusega toodete turustamisel ja tarvikute hankimisel ja ka silmaringi avardamise valdkonnas olen olnud seotud ajast, mil ühistu eestvedajaks oli Urmas Ingver. Õppisin temalt nende aastate jooksul palju.”
Mis on Jõgevamaa põllumeeste organisatsioonide viimase aja olulisemad kordaminekud?
“Meie maakonnas tegutsevad Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liit ja Jõgevamaa Põllumeeste Liit. Viimane neist hoiab kõrgel põllumeeste mainet ja väljendab ning kaitseb nende huve riigi põllumajanduspoliitika kujundamisel.
Põllumajandustootjate liidu eesmärk on ühiselt piima müüa ja koos tegutsedes turustamisest suuremat raha saada. Oleme maakonnast välja kasvanud ja meie liikmed on ka Pärnumaal, Viljandimaal, Lääne- ja Ida-Virumaal. Praegu on liidu suuremaks väljakutseks kaasaegse piimatööstuse rajamine. Mõlemasse ühendusse on oodatud uued tulijad, uksed on alati avatud.”
Mida tänane Eesti põllumees kõige rohkem soovib?
“Suurimaks “aktsionäriks” põllumajandusäris on ilm, mis meist paraku ei sõltu. Inimestest olenevaks suurimaks püüdluseks on stabiilne majanduskeskkond. Mitmel viimasel aastal oli stabiilsust põllumehe jaoks väga vähe. Piimahinnad hüppasid üles-alla, viljahindades polnud mingit loogikat. Selline ebastabiilsus annab halva signaali investoritele, koostööpartneritele, pankadele ja teeb põllumeestele praegu kõige suuremat muret.”
Oled ka Jõgeva vallavolikogu liige. Kuidas see töö läheb?
“Oleme oma valimisliiduga “Uus Jõgeva” konstruktiivses opositsioonis. Aga soovin ja tahan suure poliitika asemel hoopis rohkem teha sisulist ja koduvalda arendavat koostööd. Riik ja omavalitsus on ikka rahva teenistuses ja kogu meie sissetulek, mida jagada, sõltub ainult ettevõtjatest. Neid ei saa segamini ajada ja riik peab käituma samasuguse peremehena nagu ettevõtja.”
Jõgevamaal on sinuga võrdlemisi keeruline kokku saada, viibid sageli Tallinnas?
“Seda küll, sest pealinnas tuleb käia ikka mitmel põhjusel. Olen tänase maaeluministri nõukoja liige. Nõukoda käib koos vähemalt kord kuus. Võtame probleemid otse põllult kaasa ja viime riikliku tasandini. Kuulun ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja piimatoimkonda. Ja muidugi elab Tallinnas ka minu pere.”
Sinu kaasa Jane võitis vist üheksakümnendate aastate algul Jõgevamaa missi või Vooremaa kaunitari võistlused?
“Minu mäletamist mööda sai ta seal teise koha. Vooremaa kaunitariks kuulutati toona Krista Sukk. Meil on peres kaks last. Tütar Agnes, kes nüüd juba täiskasvanueas ja on olnud vahetusõpilasena terve aasta Austraalias. Elu pakub võimalusi ja tänastele noortele ei jää mitte Jõgeva väikeseks, vaid nende jaoks on terve Eesti väike. Praegu õpib ta taas Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mõtleb, kuidas elu edasi seada ja küllap on juba ka oma otsuse teinud, sidudes tulevikuplaanid arstiteadusega.
Geenid. Minu üks õdedest, Inge, on ka arstiameti valinud. Kümneaastane poeg Norman õpib aga Tallinna Prantsuse Lütseumi neljandas klassis. Temaga ühendab meid spordiharrastus. Kuremaal käime koos suusatamas ja ujumas.”
Ehk oled poja kõrvalt ka ise prantsuse keele selgeks saanud?
“Seda mitte, kuigi lapsevanematele on pakutud võimalust seda õppida. Elust ja olust olen vahetult rääkinud kooli direktori Lauri Leesiga.”
On sul ka endal põllumaa?
“Jah, on väike maalapp. See asub Kuremaal ja seal kasvavad vaarikad, küüslauk, sibul, tomat ja kartul.”
Spordis oled tuntud nii kaasalööjana kui ka organiseerijana. Kumb on huvitavam?
“Mõlemad on võrdselt põnevad. Lemmikalaks pean jätkuvalt jalgrattasporti. Jalgrattaklubi Vooremaa Centrum juhatuses osalen Kalevipoja Rattamaratoni korraldamisel ja teistelgi võistlustel. Mõndagi jalgrattavõistlust olen kommenteerinud kohalviibijatele. Klubi Tartu Maraton üritustel proovin juba aastaid alati kohal olla. Kuremaal on üht-teist huvitavat kohe tulekul.”
See spordivõistluste kommenteerimine on ehk mõneti lähedane diskoritööle. Kas teleekraanile pole olnud soovi pääseda, sest sinu teine õde on tuntud meediategelane Diana Lorents?
“Huumoriga pooleks võib öelda, et nii kaugele pole ma veel jõudnud. Õega olen televisioonist piisavalt palju rääkinud ja tean tänu sellele sedagi, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab.
Küll aga on mul jätkuvalt harrastuseks tantsu- ja peoõhtute läbiviimine. Minu eakaaslased on jõudmas või juba jõudnud esimeste tõsiste juubelite ikka. Aeg-ajalt kutsutakse mind neid pidusid muusikaliselt sisustama, vanu aegu meenutama. Aeg lendab ikka kiiresti.”
Alates möödunud aastast on üheks sinu tegude kaubamärgiks ka Küüslaugufestival.
“Küüslaugufestivali korraldamise idee algataja ja eestvedaja on olnud Aimar Pihlak, kes on oma meeskonnaga kümme aastat seda festivali korraldanud. On hästi korraldanud ja nüüd otsis võimalusi seda festivali värskendada. Leidsin, et festivali jaoks on parim paik Kuremaa. Seal saab 25. augustil sel aastal teoks järjekorras juba üheteistkümnes festival, mille programmis on esmakordselt ka õhtune kava. Kogu festivali esinejad ja kavagi laias laastus on juba paigas ja õhtuse osa peaesineja on seekord Saksamaalt – ABBA 99.
Kuremaa külaseltsi värskeim eesmärk on aga septembris toimuv 50. ümber Kuremaa järve jooks. Ja neid tegemisi on veel.”
Kalev Raudsepp, treener, sporditegelane ja ettevõtja
“Rauliga sain tuttavaks läbi jalgrattaspordi. Olin treener, tema üks minu õpipoistest. Hiljem oleme kokku saanud siis, kui Raul hakkas korraldama jalgrattavõistlusi. Meie tihedam koostöö on toimunud läbi Kalevipoja Rattamaratoni.
Julgen öelda, et Raul ongi selle maratoni hing. Usun, et järjekordse maratoni ettevalmistamisperioodil läheb ta õhtul magama ja hommikul ärkab järjest uute üritusega seonduvate ideedega.”
Vahur Tõnisoo, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige
“Meie tutvus algas 1997. aastal, kui Raul asus tööle farmiseadmete müügifirmasse DeLaval, kus mina juba varem töötasin. Oleme alates sellest ajast olnud head kolleegid. Kord kuus toimuvad meil Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) sisukad nõupidamised ja Raul esindab alati väärikalt Jõgevamaa põllumehi, kaitstes nende huve kõige kõrgemal tasemel ka maaeluministri nõukojas. Eesti piimandus on alati olnud Rauli südameasi ja seda valdkonda ta tunneb väga hästi. Raul panustab palju põllumeeste hea koostöö ja ühistegevuslike projektide õnnestumisse.
Raul on teistega väga arvestav ja abivalmis. Kui on probleem, siis Raul teeb sisukaid ettepanekuid ja aitab alati probleemi lahendada. Raulil on suur süda, mis ei jää kellelgi märkamata. Samas oskab ta ka endasse kogunenud pingeid hästi maandada, kui ta koos jalgrattaga mõneks ajaks kaugete maade avarustesse kaob.
Rauli kõrgelt arenenud huumorimeel on omaette imetlemist väärt. Ka kõige keerulisemas olukorras oskab ta visata hea ja tabava nalja, mis vestluskaaslastel kohe pinged maandab ja inimesed koostööle haarab.”
Raul Soodla
Sündinud 19. märtsil 1968 Tartus
Haridustee: Jõgeva keskkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia
Töökohad: AS Carmen, DeLaval AS, Konekesko Eesti AS, Scandagra Eesti AS.
Alates 2014 TÜ Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liit juht, TÜ Vooremaa Viljakasvatajad juhatuse liige, MTÜ Jõgevamaa Põllumeeste Liit juhatuse liige, maaeluministri nõukoja liige, Jõgeva vallavolikogu liige, Kuremaa külaseltsi juhatuse liige
JAAN LUKAS
