Jõgevamaa Põllumeeste Liidu eestvedaja Raul Soodla nimetab üle-euroopaliselt kehtestatud kriisiabirahasid esimeseks reageeringuks põllumajandusrahva meeleavaldusele riigikogu hoone ees. Tema sõnul pole aga selle tulemusega kaugeltki võimalik leppida. Soodla kummutab arusaama, nagu nuruksid põllumehed riigilt maksumaksja raha, kuid toonitab, et esmatähtis on järjekindla selgitustööga kaubelda riigilt välja võrdsed tingimused teiste Euroopa Liidu maade turgudega.
14. septembril Toompeal peetud põllumeeste meeleavaldusest on möödas kaks nädalat. Kas võib rääkida selle sündmuse esimestest järelkajadest?
Luksemburgis Euroopa põllumajandusministrite nõupidamise tulemustest lähtudes saavad ka Eesti põllumehed kriisiabi. Praegust seisu arvestades võib seda lugeda reageerimiseks ühele meie soovile ja kiireks lahenduseks nii piimakarja- kui seakasvatajatele. Rahule jääda pole aga kaugeltki põhjust. Nimelt tuleks taastada riigieelarvest makstavad üleminekutoetused suuruses üle 21 miljoni euro kogu Eesti kohta, mis on lisaks Euroopa Liidust saadavatele toetustele. Vastavate toetustega seonduvat arutati ka möödunud neljapäeval Eesti Põllumeeste Keskliidu nõupidamisel. See on teema, millest põllumehed taganeda ei saa ega taha.
Eesti põllumees ei käi mitte raha nurumas, käsi pikal, vaid soovib, et olukorras, kus Euroopas ja mujal maailmas on ületootmine, koheldakse teda samuti nagu sama valdkonna tegijaid teiste Euroopa Liidu maade turgudel. Nendes riikides on lubatud maksta üleminekutoetusi ja oma toidutootmise elushoidmiseks seda ka tehakse. Eesti põllumees suudab toota ka ilma toetusteta, mis toob aga kaasa toiduainete hinna märkimisväärse tõusu kauplustes ja ostmine võib väga paljudele üle jõu käia. Ajakirjanduses ja avalikes esinemistes levib seisukohti, et põllumajandustootajad soovivad justkui maksumaksja raha. Tegelikult ei taha me rohkem, kui on lubatud ja antud teiste riikide turgudel.
Mõned on nimetanud põllumehi Toompeale sõitnud võimsate traktorite ja džiipide tõttu jõukurite meeleavalduseks.
Maastur on põllumehele asendamatu töösõiduk liikumiseks põldudel ja muul maastikul. Maastur on vajalik inimeste, toidu, varuosade ja muu vajaliku veoks.
Kuidas iseloomustaksite praegust olukorda erinevates põllumajandussektorites?
Teraviljakasvatajatel on ette näidata rekordsaagid. Toidunisu kogus pole aga kuigi suur. Rapsi proteiinisisaldus on madal. Kui me kõik need tonnid ja kvaliteedi rahasse arvestame, siis kullajõgesid käesoleval aastal ei voola. Arvestades kevade hilinemist, oleme sügisega faasis, kus viljakoristamine kipub juba raskeks minema. Seakasvatust mõjutab väga tõsiselt katk. Näiteks praegu on seakasvatust lõpetamas Laiuse põllumajanduse osaühing, mis peab katku leviku ärahoidmiseks arvestama kõige karmimate reeglitega. Piimahind on endiselt madal. Olukorra parandamise eest selles tootmissektoris võitlevadki põllumehed kõige jõulisemalt.
Millal üldse hakkasid põllumeestel iseäranis suured mured tekkima?
Aasta 2014 algas põllumehele hästi. Sama aasta aprillis hakkasid aga maailmaturul hinnad langema, mis on iseenesest normaalne nähtus. Kriitiliseks muutus olukord tegelikult siis, kui Venemaa sulges oma turu Euroopa Liidust pärit piima- ja lihasaadustele. Nüüdseks on uusi turge juba leitud ja jätkatakse tööd selle nimel, et piimahind tõuseks.
Kriitilise olukorra tõttu põllumajanduses on viimasel ajal eriti kritiseeritud maaeluminister Urmas Kruuset. Kuivõrd on just tema kriitika ära teeninud?
Ühest isikust ei sõltu kuigi palju. Pealegi sai Urmas Kruusest maaeluminister alles tänavu kevadel. Mina ja paljud põllumehed ei mõista aga poliitikuid, kelle suhtumisest paistab ükskõiksus põllumajanduse vastu ja arvamus, et väljaspool suuremaid linnu meie majanduses midagi olulist ei toimu. Mis veel Kruusesse puutub, siis on ta praegu kahe tule vahel. Ühelt poolt suureneb järjest surve altpoolt ehk maameestelt, teisalt peab ta parteisõdurina seletama põllumeeste sõnumit valitsuses ja koalitsioonis. Arvestades töö keerulisust, tuleb talle ka kaasa tunda.
Kas jagada poliitikuid põllumajandust mõistvateks ja mittemõistvateks on väga mustvalge lähenemine?
Murelikus teeb see, et põllumehi mõistvate ja toetavate poliitikute hääl kostab nõrgalt või ei jõua sinna, kus asju tegelikult otsustatakse. Kahjuks ei saa aru, miks see nii on.
Kui kaua suudavad põllumehed muudatusi oodata, enne kui uue ja ehk veelgi jõulisema meeleavalduse korraldavad?
Prantsusmaa ja Belgia põllumehed reageerivad tootmisharu pärssivatele ebameeldivustele atraktiivsete ja emotsionaalsete demonstratsioonidega, kus pannakse kumme põlema ja kallatakse piima maha. Nendega võrreldes on Eesti põllumehed oma tegutsemismeetodites vaoshoitumad. Küll aga on selge, et kui olukord ei parane, ei saa põllumees riigi juhtimisega rahul olla.
Kuivõrd võib praeguse aja plussiks pidada üksmeelt põllumajanduslike suur- ja väiketootjate vahel?
Me peamegi ühise mütsi all minema ja lahkhelid tuleb omavahel selgeks vaielda. Selliseid vastuolusid, mis koos tegutsemisele seina ette panevad, pole. Teemad tuleb aga läbi rääkida. Hakkama peavad saama nii väike- kui suurtootjad. Võimaluste avanes võib ju ka väiketootjast ühel hetkel suurtootja saada.
JAAN LUKAS
