Jõgeval Betti Alveri Muuseumis avati ülemöödunud nädalal Raul Meele näitus “Korallid Emajões”. Külastaja, kes harjunud vaid maale kunstiks pidama, võib sellele näitusele sattudes hämmeldunult küsida: aga kus see näitus siis on?
Tõepoolest: maale seekord seinal ei ripu, vaid kunst on trükitud kangale ja köidetud laual seisvatesse paksudesse raamatutesse. Õnnelikumas olukorras olid need, kes näituse avamisel käisid: neile juhatas teeotsa oma loomingu mõistmiseni kätte kunstnik ise. Omapäi vaatajad peavad natuke rohkem vaeva nägema. Raul Meele kunst ei anna ennast kätte igaühele ega oska igaüks seda ka geniaalseks pidada.
Raul Meel (68) on kunstis iseõppija, hariduselt on ta hoopis insener. Justkui kooskõlas tema haridusliku taustaga aitas tal kunsti juurde tulla masin — türgi tähestikuga kirjutusmasin, mille ta oli kaasa tassinud Koola poolsaare tagumisse serva Severomorskisse, kus ta kolm aastat nõukogude armee spordiroodus teenis ja tänu teenetele väeosa sportrelvade arvestuse ja hoidmise süsteemi korrastamisel omaette kabinetti ja suhteliselt suurt tegevusvabadust omas. 7. novembril 1967, mil ühel kuuendikul kogu planeedist tähistati oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva, vaatas tülpinud ja koju igatsev Meel sportrelvade lao trellitatud aknast lumesadu ning üritas kirjutusmasina abil luuletust kirjutada, ent sõnad ei kiirustanud paberile tulekuga. Ootamatu impulsi ajel hakkas Meel paberile lööma üles-alla hüplevatest o-tähtedest ja kriipsudest koosnevaid ridu, taibates äkki, et on ühitanud abstraktselt tingliku ja elementaarselt kujutava mõtte. Nähes kirjutusmasinajoonistusele lisanduvaid üldmõistelisi kujundeid, tulid talle näiteks silme ette trummil hüplevad herneterad ja lapsepõlves nähtud tuulamissõel, millest rukkiterad läbi pudenevad.
Sõjaväes tehtud katsetustest kasvasid kodus välja piltluuletused ja nii alustaski Meel oma loometeed kirjanduse ja kunsti piirialadel, leides üsna ruttu tunnustust ka selliste mitteformaalsete kunstigurude poolt nagu graafik ja paljude uute kunstisuundade ideoloog Tõnis Vint.
Ka Betti Alveri Muuseumis näha olevad raamatud on täis sõnu, mis omavad ühest küljest sisulist tähendust, teisalt toimivad aga visuaalsete kujunditena, millel on omakorda tähendus. Kujundid korduvad leheküljelt leheküljele pidevalt teisenedes. Ühe raamatu on Meel näiteks üles ehitanud rahvusvaheliselt tunnustatud kontseptualistide-kunstnike (nende hulka kuulub ka Meel ise) ja kontseptuaalse kunsti arengut edendanud kuraatorite, kriitikute ja filosoofide nimedele, ühe omaenda perekonnanimele, millest annab tuletada nii edaspidi kui tagurpidi loetuna mitmesuguseid liit- ja uussõnu, ühe Nõukogude Liidu omaaegsete vangilaagrite nimedele, ühe numbritele, mille hulgas lõpptulemusena kõige “tegijamaks” osutub null. Raamatust “Ei pea tapma” leiab aga igalt leheküljelt punase märklaua, mis on 9-millimeetrise kuuliga läbi lastud — enamasti keskpaigast, sest omaaegse laskesportlasena laseb Meel endiselt üsna täpselt.
Mediteerimisraamatud
Tühjade lehekülgede kohta raamatute lõpus ütles kunstnik, et need on mediteerimiseks. Nagu raamatud tervikunagi.
“Mina olen neid raamatuid tehes rahuldanud oma kunstitegemise kirge ja mediteerinud, mediteerida saab ka vaataja neid vaadates,” ütles Raul Meel.
Suurem osa raamatutest on Meelel arvutis, füüsilise kuju on neist saanud vaid paarkümmend, sest raamatu väljaprintimine ja vormistamine on päris kulukas. Enne Jõgeva publikut on neid raamatuid näinud ainult Pärnu ja Moskva oma. Moskvas oldi neist erilises vaimustuses.
Eriti nõukogude ajal, mil igasugune normist või traditsioonist kõrvalekalle võis saada külge ideoloogilise väärastumise sildi, oli Raul Meel piiri taga tuntum kui kodumaal. 1973. aastal loodud serigraafiate sarja “Eesti taeva all” kaheksat osa tahtis oma põhikogusse omandada MoMa ehk New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum. Bürokraatlike barjääride tõttu pidi tehing toimuma nii, et Meel müüb oma tööd Ermitaazhile ja viimane vahetab need mõnede MoMa kogus olevate taieste vastu. Kui Meel kokkulepitud ajal Leningradi Ermitaazhi ja MoMa esindajatega kohtuma läks, teatas kohtumisele ilmunud KGB esindaja, et NLKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Mihhail Suslov ei andnud eelpool kirjeldatud tehinguks luba, ja MoMa mees jäi tühjade kätega.
Tuntud vene kunstnik Ilja Kabakov ütles hiljem Raul Meelele, et ta oleks pidanud oma tööd kähku kokku rullima ja MoMa esindajale kaenlasse torkama, sest arvatavasti poleks KGB-lane julenud neid sealt enam tagasi tirima hakata. Kui Meel Kabakovilt küsis, miks ta oma tööd ilmtingimata ära oleks pidanud andma, vastas Kabakov: “See, kelle kaheksa tööd pääsevad MoMa kogusse, ärkab järgmisel hommikul hoopis teise inimesena.”
Läbipaistev jõgi
Needsamad kaheksa serigraafiat, mis MoMal saamata jäid, on nüüd tekstiilile trükituna Alveri muuseumis väljas. Nende sündki on omal moel seotud Meele insenerliku tagapõhjaga. Serigraafiad on nimelt inspireeritud ühe releelüliti tehnilisi karakteristikuid kujutavast joonisest. Välja on tulnud aga sinimustvalgetes toonides pind, mis tõepoolest mõjub kui vaade tähistaevasse. Küsimusele, kas selline tehnilise joonise kunsti pähe serveerimine viimati vaataja petmine pole, vastas Raul Meel:
“Ma olen alati püüdnud tõestada, et tehniline kultuur võib olla niisama esteetiline ja poeetiline kui nn vabad kunstid. Kui kujund universumi ja kosmose analoogina toimib — ja mitte ainult minu meelest —, siis pole ju tähtis, missugusest algimpulsist see sünnib.”
Meel ei eita küll akadeemilist kunstiõpet kui niisugust, aga arvab, et ta ise võinuks süstemaatilise kunstihariduse saanuna loojana ebaõnnestuda. Koolis võib tema sõnul omandada käsitööoskuse, aga loomingulised oskused omandab igaüks iseseisvalt või siis mõne meistri loomingulisse kööki kiigates.
“See kõlab võib-olla ketserlikult, aga ma ei tee kunsti, vaid elan oma elu kunstiks,” ütles Raul Meel. “Ma olen ka siis kunstnik, kui ma juhtumisi öösel unest ärkan ja silmad lahti teen.”
Kunstniku sõnul jookseb tal pidevalt silmade vahel justkui kiirevooluline läbipaistev jõgi, millest kujundid aeg-ajalt kaladena välja hüppavad. Mõned, mille ta võimalikult puhtana, st üleliigsest puhastatuna kätte saab, tekitavad temas ahhaa-elamuse ja soovi neid edasi arendama hakata.
Raul Meelele on tema tegemistes alati toeks olnud tehniline taip, täpsus ja oskus märgata, aga ka eneseusk, millele pani arvatavasti tahtmatult aluse tema vanaisa, kes oli kunagi maadlusmatil Lurichitki võitnud.
“Kui ma väike olin, olevat vanaisa minu peale näidanud ja öelnud, et minust saab kunagi suur mees,” ütles Raul Meel. “Kui sa sellist lugu lapsena kümneid kordi kuuled, saab eneseusk ikka vägeva tõuke.”
Raul Meele loomingut on mitte ainult paljude preemiatega tunnustatud ning mainekates muuseumides ja galeriides eksponeeritud, vaid targad teoreetikud on seda ka usinasti analüüsinud. Praegugi kirjutatakse tema loomingust kaht doktoritööd — üht Inglismaal ja teist USAs. Meele loomingut võib siiski nautida ka teadustöid lugemata. Jõgevlastel on seda võimalik teha veel kahe nädala jooksul.
iii
RIINA MÄGI
