Riigikogu teise aseesimehe ametisse tagasi valitud keskerakondlase Jüri Ratase sõnul tuleks Riigikogu maine parandamise huvides selle liikmetel peeglisse vaadata ja mõelda oma rolli üle praeguses ühiskonnas. Üheks suuremaks puuduseks parlamenditöös peab asespiiker laiaulatusliku diskussiooni puudumist elutähtsate seaduseelnõude läbiarutamisel.
Alustame jutuajamist viimasel ajal meedia ja avalikkuse tähelepanu enam köitnud teemal, mis seotud vabariigi kõrgeima seadusandliku võimuorgani mainega. Missuguseid mõtteid tekitab sageli välja öeldud arvamus, et Riigikogu on peegeldus meie ühiskonnast?
Olen täiesti päri seisukohaga, et Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Seal on esindatud erinevate tõekspidamiste, ellusuhtumise ja käitumiskultuuriga inimesed. Nii võib parlamenti sattuda ka isikuid, kelle tegude üle me mingil põhjusel alati just kõige õnnelikumad pole.
Heameelt on aga minu arvates põhjust tunda selle üle, et Riigikokku on valitud õpetajaid, juriste, arste, sportlasi ning mitmete teistegi alade spetsialiste, kes kompetentsusega oma erialal riigi arengule kaasa aidata saavad.
Kas võib öelda, et Riigikogu teise aseesimehena olete kõrgeimal ametipositsioonil töötav opositsioonipoliitik ja vaete sellest vaatevinklist ka Eestimaa käekäiku, seda soodustavaid ja takistavaid asjaolusid?</span>
Nii võib öelda teoreetiliselt. Praktikas selline lähenemine aga ei maksa. Kui hakkaksin lähtuma endast kui “opositsionäärist nr 1” oma mõtetes ja tegudes ei jõuaks ma mitte kuhugi ega suudaks kaasa aidata Eesti arengule. Et poliitik oma rolli väärikalt ja tulemuslikult täidaks, on oluline tema oskus teha koostööd oma erakonnakaaslastega, teiste erakondade liikmetega, teiste Riigikogu liikmetega, omavalitsustegelastega jne.
Koalitsioonile on Eestis ette heidetud “teerullitaktikat”, opositsioonile populismi, esinemisi ja ettepanekute tegemist nii-öelda enese näitamiseks. Kui tugevaks peate kahe osapoole koostööhuvi ja -oskust tänases Eestis?
Riigikogus võetakse 80-85 protsenti seaduseelnõudest vastu täieliku häälteenamusega. Vaidlus käib tavaliselt 15-20 protsendi seaduseelnõude üle. Need eelnõud puudutavad ka riigi ja rahva jaoks kõige aktuaalsemaid valdkondi, olgu selleks siis eelarve, aktsiisid või mõni teine oluline teema. Elutähtsate seaduseelnõude menetlemisel ei teki aga sageli dialoogi. Usun, et selle puudumisest ei kaota mitte ainult erakond, kelle ettepanek maha hääletatakse, vaid riik tervikuna. Kui avalik diskussioon summutatakse juba eos, on raske põhjalikku arutelu esile kutsuda. Tuleksin veel tagasi Riigikogu üldise prestiizhi juurde. Vaja oleks määratleda, missugust rolli peaks täitma Riigikogu XI koosseis, mis töötab 2008. aastal. Need ülesanded on erinevad näiteks 1992. aastal valitud Riigikogu koosseisu ees seisnud ülesannetest. Seaduseelnõude vastuvõtmise poolest on Riigikogu töökoormus võrreldes varasemate aegadega praeguseks langenud. Kõikidel fraktsioonidel ja Riigikogu liikmetel tuleks peeglisse vaadata ja mõelda, missugune peaks olema parlamendi funktsioon tänases ühiskonnas. Minu meelest peaks parlament saama ennekõike soodsaks keskkonnaks arutelude tekkimisel ühiskonnaelu päevakajalistel teemadel. Samuti on arenguruumi parlamendi järelvalvefunktsioonil seaduste täitmise, arengukavade ja programmide elluviimise üle.
Mõnigi kord on aga praegusele opositsioonile ette heidetud hoopiski liigset passiivsust. Millest niisugune kriitika tingitud?
Ma ei usu, et opositsiooni on tunda vaid siis, kui tänu tema aktiivsusele toimuvad Riigikogus öised istungid, mistõttu kõik saavad öelda, et Riigikogu tegi öö läbi tööd. See pole kindlasti opositsiooni ülesanne. Opositsiooni kohus on töötada kriitilise pilguga erinevate seaduseelnõude kallal, vaadata, kuidas valitsus oma tööga toime tuleb.
Nii oli opositsioon väga kriitiline 2007. aasta lõpus, kui arutati käesoleva aasta riigieelarvet, ning avaldas arvamust, et nii optimistliku eelarve puhul ei pruugi tulusid täis saada. Aasta esimese kolme kuuga ongi nüüd käibemaksu laekunud alla miljardi krooni planeeritust vähem. Seda toonitas ka Eesti Panga president Andres Lipstok, kui ta Riigikogu liikmete arupärimistele vastates märkis, et eelarvega pole just kõige paremad lood. Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepanekuid seaduste muutmiseks, et piirata öise alkoholi müüki. Nüüd on samast asjast hakanud rääkima ka koalitsioonierakond Isamaa ja Res Publica Liit. See tõestab, et opositsioonierakond võib leida liitlasi ka valitsuskoalitsioonist.
Kas 2007. aasta kevadel valitud Riigikogu tööle võiks ka mõne konkreetse hinde panna?
Nelja-aastases parlamenditöö tsüklis on ühe aasta põhjal veel ennatlik järeldusi teha. Tooksin paralleeli spordiga. Kui Andrus Veerpalu juhib klassikalises suusamaratonis esimese vaheaja punktis, siis ei saa veel tema esikohas kindel olla. On Veerpalu esimene aga 42. kilomeetril, võib juba üsna suure tõenäosusega tema võitu uskuda.
Räägime ka koostööst kahte targa ja veetleva daamiga — Riigikogu esimehe Ene Ergma ja esimese aseesimehe Kristiina Ojulandiga.
Riigikogu juhatus tuleb igal nädalal kokku kaks korda. Tuleb öelda, et eelmise aasta jooksul pole pidanud juhatuses hääletama, sest oleme leidnud ühised seisukohad. Tunnustan nii Ene Ergmad kui ka Kristiina Ojulandi tehtud töö eest. Mõlemad on minust märksa kauem Riigikogus olnud.
Naljakuul ka veidi vallatum küsimus. Kas olete kade, et telesaates “Pehmed ja karvased” tegutsevad nukud Ene ja Kristiina, Jüri nimelist nukku aga pole? Või teeb sellise nuku puudumine hoopiski heameelt?
Saade “Pehmed ja karvased” meeldib mulle väga. See on hea huumoriga tehtud. Nukkude Ene ja Kristiina üle ma kade kindlasti pole. Eks aeg annab arutust, kas veel kellestki tehakse nukk.
Mismoodi Eestimaa tervikuna Toompealt vaadates paistab?
Lähtun põhimõttest olla Toompeal nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Pean väga oluliseks Eestimaal ringisõitmist. Kaheteistkümne töökuuga olen teinud 29 ringreisi ja tutvunud 65 omavalitsusega. Pilt riigist on tervikuna väga murelik. Toon ühe näite. Olin Saaremaal Leisi vallas. Küsisin seal ühelt mehelt, millega ta tegeleb. Ta vastas, et on töötu ja ootab, mil kolme aasta pärast pensionile saab. Inimeste elu maal on kindlasti mitu korda raskem kui linnas.
Siin peab riik tulema appi investeeringutega, eeskätt aga oma suhtumisega. Kui suhtumine on selline, et paneme kinni 100 postkontorit või 40 metskonda, tähendab see seda, et riik läheb kohapealt ära.
Kui puhas aga Eestimaa Teile tundub? Seda küsides pean ka silmas, et olete keskkonnaministeeriumi omaaegse kantsleri Rein Ratase poeg.
Mu isa oli keskkonnaministeeriumi kantsler üle kuue ja poole aasta. Ma loodan, et pärast 3. maid, mil toimuvad üle-eestilised koristustalgud, saab Eestimaa veelgi puhtamaks. Märgiksin sedagi, et ees ootavad koristustalgud näitavad kodanikuühiskonna aktiivset toimimist.
JAAN LUKAS
