Filmirežissöör Rasmus Merivoo, kelle loomingu hulka kuulub ka lühifilm “Tulnukas” ja möödunud aastal meedias palju kõlapinda leidnud “Buratino”, käis möödunud neljapäeval Jõgeva Ühisgümnaasiumis, rääkimas maakonna noortele filmitegemisest ja linateose olemusest.
Ligi kahetunnise seminari ajal tutvustas Merivoo kuulajatele filmi stsenaariumi ülesehitust, rääkis erinevatest ekraniseeringutüüpidest ning andis noortele filmi tegemiseks mõningaid näpunäiteid. Kuigi seminari üldpealkirjaks oli “Film — jätk kirjandusele”, mainis Merivoo, et tema ei võrdleks kirjandust filmiga, vaid laseks neil mõlemal rahus elada.
Tänapäeval on pea igal inimesel võimalik oma filmi teha, sest selleks vajalik tehnika on nii kättesaadav. Kas iga inimest, kes salvestab miskit filmilindile ning monteerib selle kokku, saab nimetada juba režissööriks?
Loomulikult. Ma arvan, et inimene on filmitegija siis, kui ta ise otsustab olla filmitegija. Mulle väga meeldib Robert Rodriguez’e (Hollywoodi filmirežissöör, stsenarist ja produtsent – toim.) lähenemine. Ta on öelnud: “Kui sa tahad olla filmitegija, siis esimese asjana tee oma nimega visiitkaart, kuhu on ametinimetuseks märgitud režissöör, ja sellega on raskem osa läbi.” Kõige keerulisem ongi pealehakkamine. Paljud unistavad ja fantaseerivad, kuid tegudeni ei jõuta kunagi.
Kuidas suhtud meelelahutuslikku videokeskkonda Youtube.com?
Minu arust on Youtube väga hea asi. Inimesed, kes arvavad, et neil on midagi üldsusele näidata ja video kaudu edasi anda, saavad seda teha, sõlmimata lepinguid mingite telekanalitega ja vajamata rahastamist. Youtube’is on väga palju lahedaid asju, mis teevad igapäevaelu huvitavamaks ja lõbusamaks.
Seega ei ole Sinu hinnangul selline veebikeskkond filmindusele kahjulik ega tõmba kvaliteeti alla?
Ma leian, et mida rohkem saasta me toodame, seda rohkem tuleb ka häid asju. Kui me kogu aja ainult ootaksime ja suunaksime oma raha ning energia ainult ühte kindlasse projekti, siis tõenäoliselt see asi ebaõnnestub. Hollywoodis toodetakse pidevalt jube palju filme, kuid meieni ehk laiema vaatajaskonnani jõuavad neist vaid parimad. Kõik see muu praht jääb maha ja suurtele ekraanidele ei jõuagi. Eestis tehakse meeletult vähe filme, seetõttu loodetakse, et iga kodumaine ekraniseering oleks mingi superteos. Seega, kui on võimalus teha tasuta, kas siis Youtube’i või Vimeo’sse (veel üks videote veebikeskkond, sarnane youtube’le – toim.), siis tuleb seda ära kasutada. Ma tahaksin veel kord tsiteerida Robert Rodriguez’t, kes ütles, et igal režissööril tuleb oma elu jooksul ära teha vähemalt kaksteist s… filmi. Seega on parem see saast teha ära oma koduseinte vahel ning kui antakse võimalus teha midagi head, siis on tegijal enesekindlus suurem ning ta suudab oma lugu paremini edasi anda.
Kas Sul on oma kaksteist s… filmi tehtud?
Ma olen neid rohkemgi teinud (naerab).
Seega suudad praegu iga uue filmiga suhteliselt kindla peale välja minna?
No see on selline kahe otsaga asi ja eduka filmi tegemise juures on ka palju õnne tarvis. Aga ma loodan, et kui mul tekib jälle võimalus filmi teha, siis teen seda paremini kui varem. Väga kindlalt ei julge muidugi midagi väita, enda kohta on üldse kehv midagi kindlat välja käia või midagi lubada. Kuid ausalt, ma ei tunne praegu, et oleksin tõsine professionaal oma alal, ma veel ikka õpin. Mind ennast on palju õpetanud teistele inimestele filmist rääkimine. Kui ma pean kellelegi midagi väga põhjalikult seletama, siis samal ajal ma mõtlen selle enda jaoks ka uuesti läbi. Teistele selgitamisest on mulle endale väga palju abi olnud. Muidugi on filmitegemisel teooria ja praktika väga erinevad. Minu peas võib mõte olla väga hea, kuid teostus ei pruugi alati nii minna, nagu eelnevalt mõeldud, sest filmivõtetel on alati väga kiire.
Ennast Sa veel professionaaliks ei nimeta, kuid kes on Sinu meelest Eestis professionaalne filmirežissöör?
Jah!(ohkab). Kunstis on seda professionaalsust väga raske piiritleda ja paika panna.
No nimeta siis mõni andekas Eesti režissöör.
Meil Eestis on filminduses ja ka teistel elualadel väga palju andekaid inimesi. See on äärmiselt müstiline, siin on nii vähe rahvast ja väga palju andekaid inimesi. Viimase aja üks silmapaistvamaid on kindlasti Õunpuu (Veiko Õunpuu, filmi “Püha Tõnu kiusamine” režissöör – toim.), kellest ei saa üle ega ümber.
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify”>Pead Sa ennast andekaks inimeseks?Muidugi.
Kes on sinu lemmik-filmirežissöörid?
Mulle väga meeldivad noore Spielbergi tööd, samuti ka Stanley Kubrick ning ka Quentin Tarantino oma julguse ja otsekohesusega, Tarantino filmidest on minu vaieldamatud lemmikud “Pulp Fiction” ja “Death proof” ehk “Surmakindel”.
Mainisid loengu ajal, et üheks sinu vaieldamatuks lemmikfilmiks on noore Steven Spielbergi loodud „Indiana Jones kadunud laeka jälil”. Miks just see?
Indiana Jones’i esimene film on põnev ja tempokas, täis huumorit ja geniaalset filmikeelt. Ta on äärmiselt meelelahutuslik, just selline, nagu üks korralik film olema peab. Sellist filmi teha on väga raske ja sellega saavad hakkama väga vähesed.
Ma olen loomulikult uurinud ka näiteks Orson Wellesi filmi “Citizen Kane” või Jane Campioni “The Piano”, mis mõlemad on suurepärased linateosed ja ka tunnistatud ühtedeks maailma parimateks, kuid ma ei vaimustu neist nii nagu näiteks Indiana Jones’i filmidest või Tarantino filmist “Surmakindel”. Ju nad siis ei lähe minu karakteriga nii väga kokku.
Eelistan “suurele kunstile” iga kell lolle komöödiaid või odavaid trash– filme.
Film peab minu jaoks olema eelkõige meelelahutus, vahet pole, mis vahenditega see saavutatakse..
Sa teed siis filme ainult meelelahutuseks?
Mitte ainult. Ma võin hakata filmi tegema äärmiselt tõsiselt, mu peas on mingi äärmiselt tõsine probleem, mida edasi anda, ning ma võin ka stsenaariumi äärmiselt tõsiselt kirjutama hakata, kuid üsna suure tõenäosusega ütleb selles käsikirjas mõni tegelane peagi midagi äärmiselt naljakat ja ma ei saa seda kuidagi välja visata. See ongi ju elu, mis ennast minu konstrueeritud maailmast läbi surub, kuidas ma seda keelan?
Täpselt sama lugu on ka meelelahutuslike ideedega – tegelased otsustavad öelda ja teha risti vastupidist, mida plaaninud olin, ja nad ei kuula enam absoluutselt minu sõna. Kui lugu jooksma hakkab, siis tuleb sellele järele joosta ja seiklused kiirelt üles kirjutada.
Karakteritel tuleb lasta vabalt tegutseda, vastupidi pole võimalik. Tuleb see, mis tulema peab. Filmi tegemisel ei tohi rangelt piiridest kinni hoida. Kui võtteplatsil selgub, et üle tee oleks mingit olukorda palju parem filmida, siis tulebki seda teha.
Kas Sa jätad oma stsenaariumis ja võtetel näitlejatele improviseerimisruumi?
Oleneb. Kui mängu tuleb näitleja, siis ei saa teda ka piltlikult öeldes “vägistada”, ses suhtes, et teda ei saa sundida tegema asju, mis minu kui stsenaristi või režissööri peas toimub. Ma olen üritanud anda näitlejatele võimalikult palju vabadust, kuid mitte üleliia.
Kujutle, et Sul on rahaliselt piiramatud võimalused. Missuguste inimestega Sa tahaksid koostööd teha?
Eestis ongi peaaegu piiramatud võimalused. Kui on olemas hea idee, lugu, film, mida teha, siis on oma punti võimalik saada kõik inimesed, keda vaja. Selles mõttes on Eesti täiesti suurepärane koht, kus filmi teha; siin on kõik võimalik.
On sul praegu mingi kindel filmiidee juba olemas?
No mul oli “Buratinoga” üsna karm kogemus, seega ma heameelega nüüd natuke puhkaksin mõnda aega. Loomulikult oli see minu jaoks väga hea kool, see mõjus enesekindlusele väga õõnestavalt, kuid tänu sellele kogemusele olen nüüd enesekindlam… Nüüdseks olen ma sellest juba pisut toibunud ja nokitsen uue stsenaariumi kallal. Praegu veel vaatan, kuidas ja kuhu see mind viib.
Kuid moraalselt oled uueks filmitööks valmis?
Tegelikult tahaks juba miskit teha küll, kuid mitte suure hooga. Praegu ma naudin kodus olemist ja oma lapsega tegelemist (Merivool on aasta ja nelja kuune tütar Nora –toim.). Lapsega tegelemine on aidanud mul pingetest vabaneda.
Millal saame näha Rasmus Merivoo uut filmi?
Ma ei tea momendil. Selle väikese tegutsemispausiga ma tahangi saavutada seda, et publik ei ootaks midagi. “Buratino” läks ka selle nahka, et publik ootas midagi muud. See, mida me saime filmivõtetel Venemaal teha, polnud see, mida ma tahtsin publikule anda. Põhimõtteliselt lõppes projekt paratamatusega, sest tol hetkel me saime teha seda filmi nii, nagu oli antud olukorras võimalik. Iseenesest olen ma väga rahul, et me saime selle projekti lõpuni viia ja me saime sellega hakkama sedavõrd hästi, et ma sain käia isegi festivalidel. Kuid siiski ma tahaksin, et publik mu momendiks ära unustaks, et kui minu uus projekt teoks saab. Siis vaatavad inimesed seda värske pilguga.
iii
Rasmus Merivoo CV
Sündinud 1. mail 1983
Lõpetanud Kuusalu keskkooli ja TLÜ filmi ja video õppetooli
Tema filmid:
“Kink” (2004)
“Kohvikusse ja loomaaeda” (2004)
“Mis värvi on armastus” (2005)
“Tulnukas ehk Valdese päästmine 11 osas” (2006)
„Buratino” (2009)
EILI KOITLA
