Möödunud aasta lõpus alanud sulgemised-koondamised hakkavad end igapäevaelus tunda andma. Tööturuameti korraldatavad kursused on jälle hinnas. Kõige enam tuntakse Jõgeval huvi arvutiõppe, keevituskursuste, massööriks õppimise vastu, autojuhilubade omanikud soovivad tõsta kvalifikatsiooni. Kõik ikka selleks, et võimalus tööd saada suurem oleks.
Ühegi koolituse läbimine ei anna aga töökohta, seda tuleb ise otsida. Ja kui soovitud erialal leiba teenima hakata ei õnnestu, peab veel mõne uue oskuse omandama. Arved tahavad maksmist, pere toitmist, ka lahedamal ajal võetud laenud-liisingud tasumist.
Kui peres on palju lapsi, kel kaelakandmise aeg veel aastate taga, on lugu õige nukker. Kombe naturaalmajandust arendada, et juurikad-kartulid-moosidki omast käest võtta oleksid, on paljud ju unarusse jätnud. Ja mis saab olla emale valusam olukorrast, kui laps süüa küsib, tal aga seda anda pole. Seda on korduvalt kogema pidanud vanemad inimesed ja küllap seepärast reageerivadki just vanaema-vanaisaealised kõige rutakamalt, kui kuulevad, et kellelgi lausa nälg majas. Meie inimesed on üldse varmad appi tõttama, kui keegi tõsises hädas on.
Hiljuti oli üks hea südamega memmeke paljulapselise naabripere emale, kes talle jutu sees rahapõuda ja sööginappust kurtis, lahkelt oma keldrist kartuleid pakkunud.
“Jah, või mina koorida viitsin,” vastanud noorepoolne pereema.
Kas õpitud abituse uus ja kõrgem tase? Ei teagi, milliseid jõude sel puhul appi kutsuda. Ilmselt läheks aga eelkõige tarvis üht korralikku kimpu urvaplaastrit.
10. märts 2009
