Selleks üheks päevaks on koolil uus noor direktor koos oma lähima meeskonna Ÿ õppealajuhatajatega. Uued on ka kõik tema ülejäänud alluvad. Absoluutselt igal pedagoogil on asendaja.
See päev on koolimajas eriline. Õpilased on rõõmsad ja elevil. On ju ette teada, et tõsisest õppetööst vaevalt midagi välja tuleb. Väikesed silkavad mööda koridore ja manguvad ?õpetajate? autogramme.
Kas ma saan hakkama?
Veelgi tähtsam on see päev uutele ?õpetajatele? enestele. Üks asi on muidugi võimalus proovida salapärase õpetajatetoa mõnusid. Hommikune kohv, pehmed diivanid ja vahetunnis kolleegidega muljete vahetamine kuuluvad kindlasti nende hulka.
Hoopis teine ja olulisem on küsimus, mis iga tulevase ?õpetaja? peast kindlasti kas või kordki enne tähtsat päeva läbi käib: kas ma saan hakkama? Kuidas õnnestub tunni sisustamine ja korra hoidmine? Kas lapsed tunnustavad minu autoriteeti?
Siin avaldubki pedagoogitöö kogu raskus. Ühest küljest peab selleks, et teisi õpetada, ise antud alal väga kompetentne olema. Ainult sellest aga ei piisa. Õpetamine nõuab teatud erilist annet anda endale nii iseenesestmõistetavaks muutunud teadmist teistele edasi. See anne hõlmab ka seesmist, kiirguvat autoriteeti. Autoriteeti, millele allub tahtmatult ja alateadlikult igaüks. See on võime ennast kehtestada ja austust äratada.
Lapsed tunnevad autoriteedi olemasolu või puudumise instinktiivselt ära esimeste õpetajaga koos oldud minutite jooksul. Häda õpetajale, kel seda müstilist ?miskit? pole. Lapsed võivad olla väga julmad ning õpetaja kiusamisel uskumatult leidlikud. Parimal juhul nad lihtsalt ei kuula ja tunnil ning vahetunnil on võimatu vahet teha. Lapsed tunnetavad võimu, mis ootamatult on nende kätes, inimese üle, kellele nemad peaksid alluma.
Enesekehtestamine, nagu õnneks enamik asju, on õpitav. Peamine on siiski südamest tulev soov anda oma teadmisi teistele edasi. Peab rõhutama, et õpetamisel peab austus olema vastastikune. Ainult vabatahtlik koostöö saab olla viljakas. Sunniviisiliselt ei saa kellelegi midagi selgeks teha. Ei saa tarkust kapaga pähe panna.
Rõõm lastest kaalub materiaalsed väärtused üles
Õpetajatöö on missioon, kutsumus, mida järgitakse südamega. Seda eriti tänapäeva Eestis valitsevas olukorras, kus õpetajate töögraafikud on üle koormatud ja palk kõrgharitud spetsialistide kohta häbiväärselt väike.
Rõõm lastest kaalub aga hea õpetaja jaoks materiaalsed väärtused üles. Iga laps on ju isiksus ja suurim õnn oleks võimalus kõigile neile individuaalselt tähelepanu pöörata. Inimvõimetel on aga piirid ja kui klassis on kolmkümmend õpilast, ei ole õpetajal kusagilt võtta aega ja energiat, et igaühega neist eraldi tegelda.
Kes ütles, et elu peab kerge olema? Pedagoogitöö ei ole kindlasti see kõige raskem, küll aga üks erilisemaid. Ehk annab õpetajate päev vähemalt mõnelegi peatsele koolilõpetajale indu ennast sellele vastutusrikkale ja raskele, aga ilusale ametile pühendada.
SANDRA MAASALU,
Jõgeva Gümnaasiumi abiturient
