Küsimustele vastab Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome

Arutusel on kalapüügiseaduse järjekordsed muudatused, mis on päevakorda tõstnud ka rannakalanduse. Kas need muudatusettepanekud pärinevad keskkonnaministeeriumist?

Keskkonnaministeeriumist jõudis tõesti möödunud aasta lõpus Riigikokku kalapüügiseaduse muutmise eelnõu, kuid meie seadusemuudatuste eesmärk oli sätestada tõhusam kontroll ebaseadusliku kalapüügi üle ja võimaldada harrastuskalastajatel kalastusõiguse eest mobiiliga maksta. Pärast eelnõu esimest lugemist aga tegid Riigikogu liikmed Tarmo Kõuts ja Mark Soosaar ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon lisamuudatusettepaneku kaotada harrastuskalastajatel nakkevõrgu ja õngejadaga püügiõigus. Ettepaneku kohaselt võiks nende vahenditega püüda vaid kutselised kalurid ja randlased – viimased üksnes oma tarbeks. 

Mida Keskkonnaministeerium sellisest ettepanekust arvab?

Ettepanek vajab kindlasti laiemat arutelu. Keskkonnaministeerium ei ole otseselt vastu, kui selle muudatusega ei kaasne kalapüügikoormuse suurenemine, sest kalandusvaldkonna kestmine ja areng sõltub otseselt kalavarudest. Et säilitada traditsiooniline rannakalandus ja elu jätkusuutlikkus rannakülades, selleks tuleb meie hinnangul taastada kalavarud ja tasakaalustada püüdjate arv. Ehk teisisõnu – püügivahendite üldarv ei tohiks muudatuse tagajärjel suureneda. Ka tuleks selgeks vaielda, kelle püügivahendid nakkevõrgud ikkagi on ja kas neist ollakse nõus nii loobuma, et osa (randlased) võib ja osa ei või sellega püüda? Küsimus on veel selleski, kuidas randlasi teistest eristada ehk kuidas seaduses üheselt mõistetavalt sõnastada randlase mõiste.

Kas siis polegi selge, kes on randlased? 

Randlase/rannaküla elaniku mõistet on püütud sõnastada juba 1990. aastate algusest ja alati, kui see on kalapüügiseaduses ühel või teisel viisil kirja pandud, on see osutunud sobimatuks. Küll sellepärast, et randlastena võisid võrgulube taotleda ka rannapiirkondades maid kokku ostnud välisriikide kodanikud või siis läksid võrguload mereäärsete suuremate linnade elanikele ning suvilaomanikele. Nii et seni pole tõesti leitud sellist sõnastust, mis ühtiks ettepaneku esitajate nägemusega randlastest, oleks kooskõlas muude õigusaktidega ning kaitseks ka kalavarusid.

Miks üldse on kellelegi vaja eristaatust, kas kõik soovijad ei või püüda nii palju, kui tahavad?

Eesti on küll mereriik, kuid kalavarudega pole meil põhjust kiidelda. Ei ole enam 1990. algusaastad, kui kõik, kes ennast vähegi rannaküla elanikeks lugesid, said võrkudega püügi õiguse ja püügivahendite arv oli piiramatu. Kui enne Eesti taasiseseisvumist võis võrkudega merel käia ca 2000 kutselist kalurit, siis 90-ndatel suurenes see arv 6000-ni. Saagid olid rikkalikud, näiteks 1993. a püüti ametlikel andmetel Läänemerest ligi 2000 tonni kala. Ahvenat ja koha veeti suhteliselt kõrge hinnaga piiri taha, rannakalanduses töötavad inimesed olid majanduslikult heal järjel.

Selline praktiliselt piiramatu väljapüük andis hoobi kalavarudele – vähem kui kümne aastaga langes kogusaak üle kahe korra ehk 700 tonnini aastas.

Mida on riik kalavarude kaitseks ette võtnud?

Riigi ülesanne on tagada kalavarude taastumine ja säästlik kasutamine. Kui kala hakkas nappima, soovitasid kalavarusid uurivad teadlased oluliselt vähendada võrgupüüki. 1995. a võetigi vastu uus kalapüügiseadus, millega anti rannaelanikele õigus oma tarbeks kala püüda piiratud arvu kutselise püügivahenditega, milleks olid kuni 3 nakkevõrku, kuni 250 konksust koosnev põhjaõngejada ja kuni 1-meetrise suukõrgusega ääremõrd. Selle seadusemuudatusega pandi esmakordselt alus võrgulubade üldarvu piiramiseks.

Kas muudatusest oli abi? 

Paraku jättis seadus võrgupüügiõiguse ikkagi praktiliselt kõigile rannikul elavatele inimestele – seda küll mitte äritegemiseks, vaid oma toidulaua ja kalapüügitava säilitamise huvides. Kuid hoogne püük jätkus, kalavaru vähenes ja see omakorda mõjutas kutseliste kalurite sissetulekut. Teadlaste hinnangul on rannakalureid umbes viis korda rohkem, kui on praeguste varude puhul optimaalne (tingimusel, et rannakalur saaks vähemalt Eesti keskmist sissetulekut). Rannakalandusega hõivatud inimeste majanduslik seis on halvenenud. Järjest teravamaks muutus vajadus otsustada, kas hakata püüdjate arvu piirama või lasta kalavarul ja rannakalandusel kui tegevusvaldkonnal hääbuda.

Järgnevad seadusemuudatused hakkasid suuremat vahet tegema kutselisel ja harrastuspüügil, keelustasid harrastuskalastajate püütud kala ostu-müügi ja karmistasid järelevalvet.

Missugused on praegu kutseliste kalurite püügiõigused?

Koostöös kutselisi kalureid esindavate organisatsioonide ja teadlastega jõudsime kalapüügiseaduse uusi muudatusi ette valmistades juba paar aastat tagasi kokkuleppele, et püüdjate arvu ja püügivõimaluste vastavusse viimiseks on vajalik 10 võrgu regulatsiooni kehtestamine. See tähendab, et neil, kes soovivad tegutseda kutselise kalurina, peab olema püügiõigus vähemalt 10 võrguga püüdmiseks. See tingimus vähendab ka ebaseaduslikku püüki. Elu on näidanud, et ühe-kahe võrgu omanikul, kes soovib püügiga tulu teenida, võib pahatihti tekkida kiusatus teist sama palju salavõrke vette vedada.

Ühiselt kokku lepitud 10 võrgu nõue jõustus tänavu 1. jaanuaril. Nüüd peaks küll otsustajatel jätkuma meelekindlust mitte tagasi pöörata kalavarude taastamiseks tehtud positiivseid otsuseid ja mitte korrata 90-ndatel tehtud vigu. 

Missugused on harrastuskalastajate õigused?

Praegu võib harrastuskalastaja püüda õngpüüniste, ühe nakkevõrgu, kuni 100 konksust koosneva õngejada ja kuni 5 vähipüügivahendiga. (Erandina võivad väikesaarte alalised elanikud püüda kuni kolme nakkevõrguga.) Harrastuspüügi saaki ei tohi turustada ja kala kokkuostjad ei tohi seda osta. 

Poliitikud heidavad ette, et võrguload kuuluvad pealinna tähtsatele härradele. Kellele need tegelikult kuuluvad?

Maakondade tänavune statistika näitab, et harrastuslikuks võrgupüügiks on kalastuskaardi saanud 90 protsendi ulatuses püügipiirkonnas elavad isikuid. Kuid on ka neid, kes elavad mujal, kuid keda seob püügipiirkonnaga näiteks suvila. Võrgulube kuulub tõesti ka pealinna härradele ja nende seas on samu poliitikuid, kes lubade mittesihipärast jagamist ette heidavad. 

Küsis Agnes Jürgens, Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik 

Taustainfo:

Eestis on ca 50 000 harrastuskalastajat. 2007. aastal väljastasid kohalikud keskkonnateenistused nakkevõrguga harrastuslikuks kalapüügiks 4137 kalastuskaarti.

Tänavu on väikesaarte püsielanike võrkude piirarv rannikumeres 271 võrku ühes kuus, teistele harrastuskalastajatele on piirarv rannikumeres 1078 võrku kuus. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel võib tänavu püüda 15. märtsist 5. maini harrastuslikul kalapüügil kokku 872 nakkevõrguga, Võrtsjärvel võib püüda 40 nakkevõrguga kuus (võrguga ei või seal püüda jääkatte lagunemisest 31. augustini). Ülejäänud Eesti siseveekogudel võib tänavu püüda kokku 1411 nakkevõrguga kuus, kusjuures siseveekogudel on võrkudega püügikeeld 1. aprillist 31. maini.

Kutselise kalapüügi lubadega ja arvestuse korraldamisega tegeleb põllumajandusministeerium, kelle eestvedamisel valminud Eesti kalanduse strateegia andmetel oli 2006. aastal rannakalureid koos abikaluritega kokku 2572, neist 1434 oli püügiõigus. Sisevetel oli kokku 963 kalurit koos abikaluritega, neist Võrtsjärvel 79 (53 püügiõiguse omanikku); Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel 530 (96 püügiõiguse omanikku).

Kutselisel kalapüügil rannikumeres kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv on sel aastal kokku 13 713 võrku. Peipsi, Pihkva  ja Lämmijärvel lubatakse kasutada 3050 võrku; Võrtsjärvel 324 võrku ja ülejäänud Eesti siseveekogudel kokku 207 võrku.

Allikas: Keskkonnaministeerium