Eestimaa kooliteatrite noored on juba üheksateistkümnel suvel kokku saanud Peipsi ääres Ranna puhkebaasis. Möödunud nädala kolmapäevast laupäevani said seal koolitust ligemale 150 teatrihuvilist tosinast koolist.
“Ükski jope ei soojenda nii hästi kui töö!” ütleb Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite koordinaator Maret Oomer. On teine laagripäev ning Maret ja teised kooliteatrite suvekooli õppejõud on tulnud oma improviseeritud väliklassidest 15-minutilist vahetundi pidama. Pikale draamapedagoogi kogemusele vaatamata on Maret Rannal õpetamas esimest korda.
“Mulle meeldib mu töö, ükskõik mis vormis ma seda siis teen,” kinnitab ta. “Kuna siin on ümberringi ilus loodus, siis püüan seda ära kasutada, viies noortega läbi tähelepanu ja kujutlusvõimet arendavaid teatrimänge. Et tänavu möödub 450 aastat Shakespeare’i sünnist, siis on paslik ka talle väike kummardus teha. Proovime eri rühmadega Shakespeare’i “Tormi” algusstseeni mängida.”
Suvekoolis osalejad on jagatud seitsmesse rühma, millest igaühel on oma põhiõpetaja. Esimene tund veedetigi oma õpetaja seltsis, igas järgmises tunnis on aga rühmadel olnud uus õpetaja. Tagasi oma õpetaja juurde naastakse alles kaheks viimaseks õppetunniks. Rühmad on moodustatud küll loosi teel, ent nii, et ühes seltskonnas oleksid enam-vähem ühevanused õppurid. Gümnaasiumiastme rühmades teevad kaasa ka mõned Tartu ülikooli vene rahvusest tudengid: nad õpivad eesti keelt teise keelena ja Ranna suvekool läheb neil kirja praktikana. Ilmselt on see väga tõhus praktika.
Lõhub müüre
Peale Maret Oomeri on suvekoolis õppejõududeks pärimusmuusik Kristel Kutser, näitlejad Rauno Kaibiainen ja Taavi Lepik, koreograafid Kristjan Rohioja ja Mihkel Ernits, Vanemuise teatri noorsootöö juht Mall Türk ja draamaõpetaja Katrin Luts.
Vahetunni lühidusele vaatamata jõuab nii mõnigi neist kõnelda, mida ta oma tunnis teeb. Rauno Kaibiainen asutas mullu detsembris koos mõttekaaslastega improteatri Impeerium ning Rannalgi järgib ta improsuunda.
“Improteater on Eestis veel suhteliselt vähe tuntud teatrivorm. See aitab avada alateadvuse kanalid ja lõhkuda inimese sisemised müürid. Nii juletakse teha tavatuid asju ja näidata oma tõelist olemust. Improtreening tuleb kasuks mitte ainult näitlejatele, vaid kõigile, kelle töö on seotud suhtlemisega.”
Tuleb välja, et Kristel Kutseri tundides viljeldavas pärismusmuusikaski on improvisatsioonil oluline roll.
“Mõnd tüüpi regilaule lauldakse nii, et iga järgmine laulja peab jätkama sealt, kus eelmine lõpetas, ning mõtlema ise välja mingi tekstikillu,” ütleb Kristel. “Mõned noored ei julge tunni algul üldse laulda, ent poole tunni peal teevad nad teiste uhal ikkagi suu lahti. Laulmine ja muusika on minu meelest teatrist lahutamatud.”
Koreograafid Kristjan ja Mihkel ajavad kumbki veidi erinevat joont. Kristjan ütleb, et püüab tantsus ära kasutada mitmesuguseid argielust tuttavaks saanud liigutusi, näiteks selliseid, mida sooritavad mingite ametite pidajad: kokad, rätsepad, autojuhid jne.
“Kui neist liigutustest mingi jada koostada ja rütmi panna, anda liigutustele mingi kvaliteet ja dünaamika ning lisada emotsioon, siis ongi tants valmis,” sõnab Kristjan.
Mihkel lisab, et laval tuleb vahel ka kole olla ja koledal viisil liikuda ning seda tema tundides tehaksegi.
“Nn koleliikumine paneb keha sellistesse asenditesse, milles me tavaliselt ei viibi. Nii õpime oma keha teistmoodi tunnetama,” seletab Mihkel.
Taavi Lepik teeb oma tundides tähelepanu- ja fantaasiaharjutusi. Need arendavad partneri tunnetamise ja lavaruumi täitmise oskust.
Kujunenud elustiiliks
“Kooliteatris aetaksegi ühist asja, mitte ei soleerita, nii et partneri tunnetamise oskus on väga oluline,” ütleb Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur, kelle eestvedamisel Ranna kooliteatrite suvekooli kõik need aastad korraldatud on. Ta ei igatse taga vahepealseid aegu, mil suvekooli õpilaste arv viiesajani tõusis, sest sellist massi oli liiga keeruline hallata. Laagri praegune suurus on üsna paras.
“Ranna suvekooli korraldamine on meile kõigile, kes me sellega tegeleme, kujunenud rohkem nagu elustiiliks. Siin viibid justkui mingis teises maailmas ja allud teistsugusele ajaarvamisele. Pärast laagrit läheb, tõsi küll, jälle paar päeva aega, enne kui uuesti tavaellu suudad lülituda,” ütleb Lianne.
Vana harjumus ja mälestused on toonud suvekooli korraldajate hulka ka Liblikapüüdja vilistlased Ivar Vinkmanni ja Tõnis Metjeri, kellest esimene peab praegu Palamuse rahvamaja juhataja ja teine Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõu ametit.
“Tõnis lööb kaasa laagri turvamisel, ent täna õhtul räägib ta laagrilistele ka oma välismissioonide kogemustest ja neid on tal rohkesti,” ütleb Lianne.
Kui noorte teatrihuviliste päevad on Rannal üsna tihedalt täidetud, siis nende juhendajatel on üsna prii põli.
“Puhkan nii inimestest kui ka arvutist. Viimase jätsin nimme kaasa võtmata,” ütleb Kolga kooliteatri Kohal-olijad juhendaja Terje Varul. “Lastele ütlesin, et püüdku siin mängitud mängud meelde jätta ja sügisel teistele edasi õpetada. Rannale said meil ju tulla ainult seitse õpilast: rohkem kooli väikebussi ei mahu.”
Nüüdseks on Ranna suvekoolis kaasa teinud teatrinoored (Liblikapüüdja näitlejaid oli nende hulgas kuuekümne ringis) taas kodudesse laiali sõitnud. Lisaks Tõnis Metjerile oli neil laagris võimalus kohtuda veel mitme huvitava inimesega: näitekirjanik Martin Algusega, näitlejate Meelis Põdersoo ja Martin Kõivuga (kõik kolm nimetatut on Liblikapüüdja vilistlased) ning Jõgeva endise linnapea Mihkel Kübaraga. Suvekooli tipphetkeks kujunes aga laupäevaõhtune tuletseremoonia, mille tegi eriliseks asjaolu, et noored hakkasid selle ajal spontaanselt lugema Betti Alveri luuletust “Räägi tasa minuga”.
Tuleval aastal tähistatakse Ranna kooliteatrite suvekooli 20. sünnipäeva.
RIINA MÄGI
