Peipsi ääres Rannal lõpetab täna tegevuse XXIII Ranna kooliteatrite suvekool. Kokku tuldi möödunud pühapäeval ning tehti üheteistkümnesse rühma jagatuna ning üheteistkümne õppejõu käe all tööd, mis oli samas natuke lõbu ka.
See töö, mida Ranna laagris tehakse, aitab noortel natuke enese sisse vaadata ja natuke paremini mõista ümbritsevat maailma. Kel väga suur soov näitlejaks saada, seda võib Ranna laagris kogetu võib-olla ka teatrikooli uksest sisse aidata. Või vähemasti innustada proovima minema. Aga tegelikult on Ranna laager, kus kõigele on fooniks Peipsi kord laisem, kord ägedam loksumine, väga eriline koht. Alljärgnevad laagriliste suust kogutud killud aitavad ehk mõista, mis mõttes.
Esimest korda Rannal õppejõuametit pidanud Vanemuise ooperikoori laulja Alo Kurvits ütles, et oli kutse Rannale õppejõuks tulla mitmel korral tagasi lükanud, ent tänavu otsustas selle vastu võtta.
„Ja kui juba vette sai hüpatud, tuli ujuma hakata,” tõdes Alo Kurvits. „Olles esimest korda Ranna suvekoolis, ahmin ahnelt sisse kõike, mis huvitav ja kasulik. Kui minu põhigrupis on teise kuni kuuenda klassi õpilased, kelle puhul kulub osa auru enese kehtestamise peale, siis esimestel päevadel sain töötada ka gümnaasiumiealiste rühmaga ja see oli väga sütitav. Neil oli nii palju ägedaid ideid, et õhtuks olin nagu heeliumiga täidetud õhupall – pidin lendu tõusma. Aga suvekooli peakorraldaja Lianne Saage-Vahur on vapustava energiaga inimene. Loodan, et saan suvekooli õpetama tulla ka 40 aasta pärast.”
Samuti oli esimest korda Ranna suvekoolis õpetamas vabakutseline näitleja Ragne Veensalu, keda teatakse seriaali „Kättemaksukontor” ühe osalisena.
„Olin Ranna teatrilaagrist nii palju kuulnud, et tahtsin lõpuks seda ka oma silmaga näha,” sõnas Ragne. „Õpetajaks olemine toob kaasa suure vastutuse, aga see annab ka palju inspiratsiooni. Kui asjad mitu korda läbi pead seletama, saavad need ka sulle endale selgemaks. Asjade sõnastamine ongi siin väga oluline. Kui sa neid õigesti sõnastada ei suuda, ei suuda sa õpilasi sütitada.”
Kui oleksid kuningas
Koreograaf Kristjan Rohioja on Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane ja olnud Ranna suvekoolis nii õpilase kui ka õppejõuna. Õppejõuna nüüd juba üle kümne korra.
„Ranna laager on minu jaoks soe, kodune ja turvaline koht. Siin saab teha koos noortega asju, millel on võluvägi sees,” ütles Kristjan. „Seekord püüan noortele näidete kaudu selgeks teha, millised on koreograafilise kompositsiooni võtted ja vormid. Kuna hakkan sügisest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis liikumisõpetuse tunde andma, palusin oma põhirühma noortelt luba kasutada neid kui testgruppi. Proovin nende peal läbi need harjutused, mida lavakoolis tudengitega tegema kavatsen hakata.”
Koolitust said Rannal ka kooliteatrite juhendajad. Nendega tegeles teatrikorüfee Merle Karusoo. Õigupoolest nägid tema koolitunnid rohkem pedagoogika- või sotsioloogialabori moodi välja. Ühel päeva palus ta õpetajatel vastata küsimusele, mis neile tänapäeva noorte juures ei meeldi ja mida tuleks teha, et olukorda parandada.
„Kuna pedagoogid on vaoshoitud inimesed, ei pakuks nad väga julgelt lahendusi, sest teavad, et mõned neist satuvad seadustega vastuollu. Seepärast sõnastasin küsimuse nii: mida teeksite probleemide lahendamiseks, kui oleksite kuningas?” ütles Merle Karusoo. „Kui õpetajad olid oma mõtted kirja pannud, soovitasin neil sama küsida oma õpilastelt. Me saime vapustava materjali ja see saab kolmapäeva õhtul laagris ette kantud, kusjuures nii, et publik peab ise ära arvama, millised on õpetajate ja millised õpilaste mõtted.”
Saaremaa ühisgümnaasiumi luuleteatri Krevera näitleja Paul-Mark Pihl ütles, et on Ranna suvekoolis teist aastat. Ta on tegelikult gümnaasiumi juba lõpetanud ja kavatseb edasi õppida Tartu ülikoolis. Erialaks on ta valinud matemaatika.
„Tunnen ennast tänavu laagris veelgi paremini kui mullu, võib-olla sellepärast, et olud on juba tuttavad. Suvekooli tundides mõtlen ka sellele, mida saaksin siin pakutavast täiskasvanuellu kaasa võtta. Meeskonnatöö oskusi saab näiteks kindlasti, samuti teadmise, et tuleb olla avatud ja kõik uus ära proovida. Kui see ei meeldi, siis vähemasti tead, et ei meeldi.”
Vilistlased tulevad appi
Ranna kooliteatrite suvekooli korraldavad Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja ja MTÜ Tähetund. Suvekooli ellukutsuja ja peakorraldaja Lianne Saage-Vahur kinnitas, et kui Liblikapüüdja vilistlased, kooliteatri gümnaasiumiastme trupp ja paljud muud abilised kaasa ei aitaks, ei saaks suvekooli üldse teha.
„Õppejõude otsime näiteks koos näitlejast vilistlase Maarius Pärnaga. Mina tunnen ühtesid inimesi, tema teisi,” ütles Lianne. „Siin, laagris on aga abilisi nii palju, et kokatädi Koidu kurdab vahel, et tal pole enam üldse midagi teha.”
Selle eest, et laager turvatud ja valvatud oleks, on juba mitmel aastal hea seisnud Liblikapüüdja vilistlane Hanno Pankin, kutseline sõjaväelane.
„Sellist laagrit pole keeruline valvata. Ka siis, kui keegi ulakaks läheb, saab rahulikult suheldes probleemi lahendatud,” ütles Hanno ja lisas, et tõi seekord laagrisse ka oma kuuendas klassis õppiva tütre. „Ma ise tulen Rannale nagu lapsepõlvekoju,” tunnistas ta.
Mõni vilistlane tuleb Ranna laagrisse ka siis, kui tal otseseid kohustusi pole. VAT-Teatri näitleja Meelis Põdersoo ütles enesekriitiliselt, et kuna ta õpetada ei oska, siis on ta rohkem muidumees: kui vaja, kütab sauna, kui vaja, läheb kööki appi.
„Ranna laager pole mitte lihtsalt mingi laager, vaid väärtuste kogum,” sõnas Meelis. „Meie, Liblikapüüdja noored, olime ju laagris natuke privilegeeritud seisundis: kuulusime korraldustoimkonda. Tänu sellele saime me osa ka prominentidest õppejõudude seltskonna omavahelisest suhtlemisest. Ja see oli väärtus omaette. Siis, Vaariku, Uuspõllu, Teplenkovi ja teiste õppejõuks olemise aegadel vaatasidki noored õppejõududele rohkem alt üles. Praegu ma ei usu, et keegi mõtleks: „Oo! See on Meelis Põdersoo, ta on nii hea näitleja!” Aga samas on paljud asjad ajas muutumatud ja Ranna laager noortele endiselt oluline.”
RIINA MÄGI
